Nö ilukirjanduslikuma ambitsiooniga tekst kui teised siit antoloogiast seniloetud lood (Elizabeth Handi tekst on ehk lähedane), mis siis kirjeldab naise vaatepunktist armastussuhet aegruumi olendiga, kes/mis on selles dimensioonis või ajahetkes kehastunud nö inimeseks (aga loo jooksul võtab ka teiste elusolendite vorme).
Suhe olendiga, kes/mis on igal hetkel kõikjal ja mujal, on ühtaegu inimlik ja põrgulik (et üldse midagi sellist saab vastu võtta, tuleb süüdistada lapsepõlve, kui noore lapsena oldi palju vastuvõtlikumaid kõiksugu kummalisemale kommunikatsioonile). Sest nö partneri reaktsioonid on nii nihkes (ja vahel ka vaimukad) ning teistes dimensioonides või ajahetkedes võid sa samuti tema jaoks eksisteerida ja olla hoopis toredam või mõistlikum jne. Aga aegruumolend tuleb ikka tagasi. Sest see on just see õige. Jne jne.
Ma saan aru selle teksti vaimukusest ja mängudest ja ambitsioonidest, aga ühtlasi on see kogumiku üks pikemaid tekste ka parajalt tüütu lugemine, kuna noh, pole just päris see. Või nii. Eks ootamatu ole tekstis kohata kirjeldust eesti naisest - aga samas, Valente on kirjutanud “Space Opera”, mille puhul ta otsis eestlastelt vahvaid sõnu vms (ka lk 206 on üks nö viide eesti vahetusõpilasele):
“The space/time continuum is holistically without gender.
Its pronouns are it/everything.
Or, to put it another way, it is a quivering, boiling mass of all physio-psychological states that will/are likely to/have developed across every extinct/extant/unborn species, making the whole issue pointless, irrelevant, and none of my business. The seventy-fourth time we met it looked like an Estonian woman who had just graduated from the Rhode Island School of Design, so you can see what I mean.” (lk 201)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar