20 august, 2021

Catherynne M. Valente - Space Opera (2019)

 

Romaan Eurovisioonile sarnasest lauluvõistlusest, milles osalevad erinevad võõrtsivilisatsioonide esindajad - eesmärgiks siis sõdimise asemel arendada nö rahvastevahelist sõprust. Kuid sel võistlusel saavad osaleda ka uued liigid - millega kaasneb küll klausel, et viimaseks jäämine peaks tähendama mitte küllaldaselt mõistuslik olend olemast ning see annab õiguse selle liigi olematusse pühkimiseks. (Muidugi, kui puudub nö uus katsealune, siis sel juhul ei tähenda viimaseks jäämine peale eneseuhkuse haavade midagi.)


Ning nagu ühel hommikul maalased avastavad, polegi nad galaktikas ainsad intelligentsed eluvormid … ja nad peavad lauluvõistlusel tõestama, et nad on küllalt head, et üldse eksisteerima jääda. Kosmilised tsivilisatsioonid on juba mõnda aega maalasi jälginud ning nad esitavad nimekirja võimalikest esinejatest, kes võiks võistlusel maalasi esindada. Kahjuks on nimekirjast elus vaid selle lõpus oleva glämmfuturokkjne-bändi kaks endist liiget, kes siis viiaksegi valgusaastate kaugusele esinemispaika.


Ja nagu lauluvõistluse reglemendist selgub, siis lisaks viimaseks jäämise vältimisele tuleb ka valmis olla selleks, et võistlejad võivad püüda sind enne võistlust elimineerida - ning see on lauluvõistluse jälgijatele vaat et huvitavaim osa kogu sellest värgist. Inimkonna esindajad … jäävad hätta.


Olin enne lugemist sattunud peale kahe eesti lugeja kogemusele selle raamatuga, mis kõikusid sügava ja pehme pettumuse vahel, ja tõepoolest, see glamuurne ulmekomöödia tekitab tuska oma barokse killuviskamise taotlemisega. Mingi hetk püüad lugemisel lauseid automaatselt lühendada, et looga edasi minna; võõrkeelse teksti lugemisel selline seedivamaks toimetamine läheb nagu liiale. Muidugi, küsimus ehk tekibki sellest, et ma ei kuulu Eurovisiooni austajate sihtgruppi ning ka hiljutine Douglas Adamsi (Valente suur eeskuju) taaslugemine pani vähe õlgu kehitama. Seega … jah. Kuid minu jaoks põhiprobleemiks jääb vast ikka see meeletu naljaviskamise kokkukuhjamine, no on see alles teerulliefekt.



Kommentaare ei ole: