Mircea Cărtărescu - Ruletimängija (2022)

 

Ootamatult hea jutukogu - hoolimata sellest, et see on kirjutatud tüütult dialoogivabas vormis (dialoogid on lugemisel puhkus!). Igal juhul, sellisesse tekstimassiivi (no raamat on küll pigem õhuke) nõuab pühendumist … ja see tasub ära.

Kui kogumiku nimilugu on selline … noh, võrdlemisi tavapärane tekst (väike katkend ERRi lehel), siis “Mendebil” ja “Arhitekt” on kumbki eri moel hullud tekstid (ja ikka teistmoodi hullud kui hiljuti loetud Berelise tõlkevalik). Nagu öeldud, siis see jube dialoogipuudus on minu jaoks üldiselt pelutav, aga siinses kontekstis kummagi teksti erinev maniakaalsus hakkab niimoodi üsna täielikult tööle.

“Mendebil” on siis segu erinevatest lapsepõlvemälestustest, mis siis omakorda keeravad segi jutustaja kaasaja. Üheltpoolt see laste üsna võigas mängumaailm ja siis see Mendebiliks hüütud poisi tõus ja langus; teiselt poolt siis loo jutustaja tõlgendused 7-aastase (?) Mendebili maailmatõlgendustest. See kõik kokku on üks parajalt veider kompott. 

“Arhitekt” on kahe kolmandiku ulatuses üsna tragikoomiline tekst Emil Popescust, kel õnnestub auto (Dacia!) soetada - ja enne lubade tegemist jõuab arhitekt selguseni, et auto ja ta pasun ei peaks lihtsalt tuututama. Ja kui ta laseb auto armatuurlaua asemele monteerida elektrioreli, hakkab ta sellel katsetama ja katsetama … maailma muusikaajaloo arenguid, neid teadvustamatult läbi mängides. Mis muidugi äratab abikaasas enam kui õudu. Jajah, naljakas ja kurb ja totter tekst sellisel moel maniakaalsusest, kuni siis teksti viimane kolmandik läheb korraga õige kosmiliseks kätte. Maagiline realism, või mis.

“Iga päev pärast tööd istud Emil Popescu Dacia mugavasse tugitooli ja alustas sordiini all “tuututamist”. Kui pärast mitu aastakümmet pühendati arhitektile tohutul hulgal uurimusi, monograafiaid, kommentaare, artikleid, diplomitöid ja doktoriväitekirju, kümme ja sada korda rohkem kui Dantele, Shakespeare’ile ja Dostojevskile ühtekokku, hakati neid esimesi orel Reghini klahvidel sotto voce kobamise kuid nimetama arhitekti tegevuse “maa-aluseks” ehk underground’i perioodiks. Mõni naaber, vana sõber käis talle veel seltsi pakkumas, istus tema kõrvale ja imestas iga kord, kui veider näeb välja auto, millel on rooli ja armatuurlaua asemel oreli klaviatuur. Hetkekski müra sarabandat katkestamata selgitas arhitekt kannatlikult, et auto põhifunktsioon pole vahemaade lühendamine inimest ühest kohast teise viies, nagu tavaliselt arvatakse. See on üksnes teisejärguline funktsioon, ja kui järele mõelda, siis kasutu. Auto ülevus seisneb võimaluses tuututada, see tähendab suhelda ja ennast väljendada. Tuututamine, nii nagu Emil Popescu sellest aru sai, on auto hääl, mis on seni olnud inimese poolt rõhutud ja alla surutud, üheleainsale loomalikule kurguhelile taandatud, nüüd aga vaba, väärikas ja iseseisev. Me kurdame tehnitsismi pealetungi üle, autodega dialoogi puudumise üle, kuid me pole mõelnud sellele, et anda ka neile võimalus end väljendada. Autod ei pea ilmtingimata liikuma, nende põhiõigus on võimalus end väljendada. Selgitusega niikaugele jõudnud arhitekti silmad kiiskasid nõnda tavatult, et naaber jättis kiiruga hüvasti ja läks oma korterisse, kus ta teadmata, kas naerda või kaasa tunda, oli kogu ülejäänud päeva segaduses.”

(“Arhitekt”. lk 65 - selles siin on juba Ballardi “Crashi” hõngu)

Jällegi, päris-päris intrigeeriv tõlkevalik; kindlasti midagi sellist, mida rämehõrgumaid lugemishetki otsides tasub valida. Sellel aastal juba neljas hea elamus Loomingu Raamatukogu poolt (varem siis Heinsaar, Vilu, Berelis) - mis on ikka päris hämmastav, et nii head kirjandust see aasta on ilmunud (sest eelkõige on rõhk kaasaegse kirjanduse pakkumisel, pole just palju ilmunud nišiklassikat?).