Kui möödunud nädalal selle raamatu läbi lugesin, kirjutasin ka blogipostituse mustandi valmis, aga otsustasin postituse veebruariks jätta (sest veel varem sai loetud: K. J. Parker!). Aeg lendas, kuulsin erinevaid arvamusi, kuni viimaks avaldas Loomingu Raamatukogu FB-leht video, kus Heinsaar ise tutvustab oma raamatut. Mis mõneti üllatas. Kahju, et siin avaldatud päevikutest jäi välja nö argisem osa (mahu küsimus? Pigem ikka sisuline), see oleks ehk armastatud loojast vähe tasakaalustatuma pildi andnud.
Igal juhul, lugege raamatut ja vaadake videot.
“Esmaspäev, 28. detsember
Mu hiiglasliku tahtejõuetuse rüpes olev aju on aja jooksul võtnud suure ja pehme diivani kuju, kus istuvad kõrvuti üheksa deemonit: Ihnus, Kadedus, Himurus, Kurjus, Õelus, Mängurlus, Õgardlus, Hirm, Melanhoolia.
Mu mõistus on umbne ja tuulutamata juba aastaid, aju aknad kinni paakunud, ukselukk rooste läinud ja seinad hallitusseentega kaetud - igati sobilik elamu neile. Nad tunnevad end seal nagu kodus. Istuvad vahetpidamata lobisedes või end puuderdades ja võtavad külalisi vastu - kuskilt kuhugi teel olevaid hulgustest vaime, kontvõõraid tonte, neid mu elujõul kulul lahkesti kostitades. Liha mu luudel on kuivanud ja mahlad soontes hangunud. Selle talve istun muumiana köögiaknast välja vaadates … Aga kui kunagi peaks saabuma kevad, hakkab mu pea taas võrseid välja ajama ja puhkeb salamisi õide.” (lk 50-51)
“Esmaspäev, 1. märts
Mind ähvardavad kerged nõdrameelsuse ilmingud. Diagnoos: haiguslik tahtejõuetus ja inimsööjalik lõbujanu. Pluss keskiga, mida võib mitteametlikult pidada kuuenda grupi invaliidsuseks. Aeglaselt puituv monstroossus. Sellest enam ei paraneta.” (lk 62)
“Esmaspäev, 9. jaanuar
Mõni kuupmillimeetrine deemon inimese ajus võib omada hämmastavat mõjujõudu: ta on võrdne sihitult ringi kihutava meteooriga, mis kaalub miljardi tonni.” (lk 105)
“Esmaspäev, 5. november. Gotland.
Ebamugavuse vaevunähtavad, udused maastikud, kus on võimalik vaid käsikaudu kombates edasi liikuda. Nende kaardistamine. Nendel mätlikel soomaastikel käima, isegi jooksma õppimine.
Täiskäik ebamugavuse maastikust välja mõne tehnilise vidina või stampelutarkuse abil? Tänan, ei.
Just ebamugavuse udused maastikud on praegu need, mis mind rändajana huvitavad. Nende maastike lahtiseletamatu, hirmutavalt lummusliku intensiivsuse talumine sellisena, nagu see on, nende õhurõhkude ja niiskustaseme kaardistamine. Mätaste fikseerimine ja loendamine, mis ulatuvad laukalisest pinnasest välja. Nendel edasi hüppamine sinnamaani, kuni kõvem pinnas jälle vastu tuleb.” (lk 117)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar