Iseenesest lihtne lugu, aga kuidagi südame ümber keerduv.
15-aastane tüdruk Lesli on lapsest saati uskunud, et meie maailmaga ühenduses elutsevad haldjad ja muud olendid, ja ta mäletab oma vanaema, kes ikka seda juttu ajas. Ema ajas see olukord meeleheitele; kuni viimaseks piisaks on neiu üks vähemuste teemaline koolitöö, kus ta kirjeldab õpetajale Newfordis elavaid olendeid - mis on muidugi päris tore, aga mitte päris see, mida õpetaja ootas. Ema arvab, et kui Lesli saab peagi 16, võib ta seaduslikult kodust lahkuda ja seejärel ühineda mõne satanistliku sektiga vms.
Ta pöördub abi saamiseks Lesli flöödiõpetaja poole, kuna tüdruk on temaga lähedane ja ehk see saaks noorele panna aru pähe. Aga ei … peale järjekordset kodust tüli lahkubki Lesli kodust ja leiab ööbimiskoha ühe paari juures, mis tegelikult kupeldab tüdrukuid. Ema võtab uuesti ühendust flöödiõpetajaga ja avastab selle ukse taga õudusega, et seegi on üks … haldjaveidrik koos oma abikaasa Ceriniga. Veel hullem - nad on tegelikult ammusest ajast tuttavad tänu vanaemale, aga see osa ema elust on ta mälust nö kustutatud. Need tegelased lubavad tüdruku leida … kes on sattunud juba järgmise kupeldaja võrku, ning see mees plaanib Lesli süütuse kalli raha eest maha müüa. Cerin kasutab väikeste olendite abi, et tüdrukule jälile saada.
““There are no happy endings,” Cerin told her. “There are no real endings ever - happy or otherwise. We all have our own stories which are just a part of the one Story that binds both this world and Faerie. Sometimes we step into each other’s stories - perhaps just for a few minutes, perhaps for years - and then we step out of them again. But all the while, the Story just goes on.”” (lk 205)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar