Lugu Karksi-Nuia eesti keele õpetajast, kelle üks 9. klassi õpilane ajab oma koolitöödes segast … aga väga andekat segast. Viimaks võtab ta eravestluses õpilase ette ja kuuleb temalt, et see õpilane sukeldub koolitööde ajal eesti keele kirevatesse kihtidesse … ning ta jutustab õpetajale oma kõige vägevamast rännakust, mis juhtus ühe kontrolltöö ajal (mille eest oli ta õpetajalt hindeks saanud kolme, kolme pika miinusega - õpetaja mure ongi see, et lõpukirjandit hindavad teised inimesed ja siis pole noormehel mingitki võimalust saada positiivset hinnet).
No seda rännakut oleks muidugi üsna keeruline ümber jutustada, kuivõrd tegevusloogika võib käituda üsna vabalt ja samas ikkagi kindlamatele radadele naasta. Õpetajale on selge, et ta peab omapoolselt sekkuma, et eesti keelde sukelduja saaks üldse kooli lõpetada (noormehel plaan minna õppima mesinikuks).
Tekst on fantaasiarikas ja sellisena üsna lopsakas - mille puhul võib vast tänada, et see pole valgunud rohkematele lehekülgedele, kuna toimuvat on mõnevõrra raske mõistmisega kokku klapitada, kui see üldse eesmärgiks ongi: ehk ongi Heinsaare eesmärgiks lugejat lämmatada sellise koormaga, ja siis tekst lõpetada õige banaalselt. Veider värk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar