James Ballard - Ärkav meri (Mardus 2, 1991)

 

Juhuslikult sattusid kätte ajakirja Marduse mõned algusaja numbrid ning päris üllatav oli sealt avastada Ballardi lühiloo tõlge (algupärand ilmunud küll juba 1963. aastal; niisiis üsna samal joonel teiste seal ilmunud klassikalisemate tekstidega - mitte et ma arvakski, et tollal oleks olnud kuidagi lahedalt kättesaadav värskem ulme).

Tekst siis ise selline, et igati … ballardlik. Kuskil sisemaa linnakeses ärkab mees öösiti üles ja näeb, kuidas meri on tõusnud nende linnani. Ja kui hea enesetunde see tekitab. Abikaasa ei saa midagi aru (sest mees oli hiljuti pikemalt haige), aga on omapoolselt valmis öösiti ootama, et näha seda, mida mees kogeb.

Mees tunneb, et kui naine niimoodi pingutab, siis see … pole õieti enam see, pole enam tema enda kogemus (no naine jääb tegelikult ootamise ajal magama). Ta avastab järgmistel öödel seal mere ääres liikumas mingi teise naise, kelle juurde ta üha püüab jõuda.

Kas ma ütlesin, et samal ajal algasid seal kandis paleontoloogide või arheoloogide juhitud väljakaevamised eelajaloolise mere asemel? Igal juhul, mees … jõuab naiseni.

Nagu ikka Ballardi ulmeliste tekstide lugemiskogemuse puhul, tekib takkajärgi mõte, et mida ma just lugesin. Aga eks autori renomee on nii kõva, et paratamatult hindad seda modernse kirjandusena.

Seda lugu illustreerivad Jüri Mildebergi pildid.

ulmekirjanduse baas