Charles de Lint - Winter Was Hard (Dreams Underfoot, 2003)

 

Peale mõningast pausi on jälle tagasi Jilly Coppercorn, kes siis oma igavesel heategevuselutööl puutub kokku Tombsi getos elutsevate noorte tänavatüdrukutega, kes on … kummalised. Võiks arvata, et sellised tüdrukud peavad elatist teenima mitte just normaalsete meestega magamise eest, aga ei, nemad on tõesti iseseisvad ja kas ma ütlesin, et kummalised?

Igal juhul, Jillyl õnnestub neid visandada maalimise tarbeks ja kui ta neid visandeid ühele vanadekodu tuttavale (kelle eest ta samuti hoolitseb) näitab, ütleb see vanamees, et need on “gemminid” - nö kohavaimud või haldjad, kes elatuvad selle koha positiivsest meeleolust. Ja kui nad kaovad, muutub see koht nö kummituslikuks. Järgmisel kohtumisel selle kamba juht teatabki, et nad lahkuvad sealt talvisel pööripäeval (mil side kahe maailma vahel on kõige lahtisem). Hea Jilly loodab veel seda vanadekodu ätti nende olenditega kokku viia, aga elu läheb teisiti.

Lool on justkui kaks ülesannet - ühelt poolt saab autor fantaseerida oma mütoloogiate kallal (paistab, et sellise nimega mütoloogilist kuju pole mujal kui Newfordi maailmas; ja sedagi ainult selles jutus). Teiselt poolt jätkab ühe oma lemmiktegelasega - kuigi arvatavalt romaani “The Onion Girl” võrreldes on siinne Jilly kuidagi liiga tavaline. Pole juttugi, et tema oleks tänaval elanud jne. Ja Jilly süda on murtud, kuna selgus, et ta ihaldusobjekt on tegelikult abielus ja kes ei soovi naist maha jätta ning pakkus kunstnikule armukese kohta. Noh, romaani järgi ei lasknud Jilly oma lapsepõlvetraumade tõttu mingeid suvalisi mehi endaga lähedaseks saada. Aga noh, tegu ongi ühe varasema tekstiga.

““Gemmin are the spirits of place, just like hobs are spirits of a house. They’re what make a place feel good and safeguard its positive memories. When they leave, that’s when a place gets a haunted feeling. And then only the bad feelings are left - or no feelings, which is just about the same difference.”” (lk 155)