Kui eelmise aasta Loomingu Raamatukogu avaraamat oli Heinsaare päevikuelamused, siis seda aastat avab teine (kunagine) erakkondlane Kalju Kruusa, kelle tekste võiks samuti pidada nö … olmeluuleks (no kõiksugu (enese)irooniat on siin muidugi küll küllastumiseni). Kui Heinsaar jageleb loomedeemonitega, siis Kruusal on luuletajana kodused mured ja rõõmud (mis vast küll ei tõuse deemonluseni), sest noh, kodusena pere kõrval pole just võimalust loominguline olla. Nagu öeldud, kuipalju sellest emotsionaalsusest tõepähe võtta, eks see ole iseasi (ERRi arvustaja nimetab seda “küünilisuseks”) - see on siiski luule.
Muidugi, pingekohti ole veelgi - see koroonaajastu ja sellest veelgi enam hoogu saanud nutindus, mis koolilaste ajud korralikult tuksi keeras.
Eks see luuletuste tsiteerimine jääb paljugi laiskuse taha, sest Kruusa kasutab teatavasti “õ” puhul mitmeid teistsuguseid tähti, mida väga ei viitsi andmebaasidest otsida.
MIND VALDAB LENGUS, olek tundub räinakas, kisub viuakaks …
Arusaadavalt
on seda keeruline seletada.
(lk 8)
KUI ON MIDAGI müütilist-poliitilist vaja ehitada -
võin panna õla alla
ja seda kehitada.
(lk 27)
SUURE INIMKONNA haledusest aru saan
oma väikese perekonnaringigi
hoiatava näite varal.
(lk 32)
KUI MUL MIDAGI öelda ei ole vaja,
siis tuba kraamin -
veits vihkamast väsinud, täitsa taunimast tüdinud.
(lk 34)
ET INIMELU ikka tasakaalus oleks,
on inimese parimad eluaastad
elu pahimad aastad.
(lk 39)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar