Omal moel päris hea sissevaade Teise maailmasõja järgsele ja kaasaegsele Ukrainale - piinlik küll, aga hoolimata kõiksugu Teise maailmasõja teemaliste raamatute lugemisest (nt Snyderi “Veremaad”) polnud minus küll õieti kinnistunud, mis see Lääne-Ukraina õieti on (Kurkovi raamatu lõpus on see kenasti lühidalt kokku võetud).
Kurkovi nägemust ei saa pidada mingiks harju keskmiseks ukrainlaseks - esiteks on ta vene päritolu (mitte et see imekspandav oleks, aga antud puhul pole tegu Ukrainas sündinuga). Ja ta on abielus inglannaga ja ta on rahvusvaheliselt tuntud kirjanik. Nii on need ülestähendused (huvitav, kui palju on neid mugandatud või ta siis kirjutabki igapäevaselt nii põhjalikku päevikut?) segu Ukraina poliitilistest sündmustest, tuntud inimese tegemistest, pereelust ja ümbritsevast igapäevaelust. Mistõttu … moodustub väga huvitav kompott oma kodumaad armastava inimese kogemuse läbi. Laiemas plaanis algab raamat Maidani protestidega 2013. a. novembrist ja lõpeb 2014. a. aprilliga - Krimm on Venemaa poolt okupeeritud, Ida-Ukrainas pole veel puhkenud lahingud.
Nagu algul öeldud, siis see on hea isikupärane sissevaade kaasaegse Ukraina olude läbi tuntud ja aktiivse kultuuritegelase silmade - kuivõrd mitmekesine on Ukraina ühiskond. Kurkov käib esinemas nii Lääne-Ukrainas kui ka perega puhkamas Krimmis (seda siis poolteist kuud enne Maidani kulminatsiooni. Eks nende põhjalike sissekannete järgi on veidi raske näha, millal Kurkov jõuab teha nö loometööd (selleks on tal eraldi ühetoaline korter Kiievi kesklinnas; aga peale selle tuleb käia ka suvemajas tegutsemas ja lisaks välismaal esinemas ja tuttavatega kohtumas jne jne).
Aga jah, mitmekümnemiljoniline elanikkond on oma toimimisega ikka midagi muud kui Eesti; seal on tollased kõiksugu inimkaotused nendes konfliktides kuidagi … seeditavamad. Ja muidugi ka jõhkrused (nt peade maharaiumised) kuidagi kapitaalsemad. Ja tõelistel radikaalidel lihtsalt rohkem mass. Ja samas kõiksugu riiklikke ja palgalisi peksjaid. Ja samas toimib kesklinna revolutsiooni kõrval ka nö kultuurieliidi tegemised, milles Kurkov osaleb. Ühesõnaga, massi on igale poole laiali paiskumiseks; hea, et vähemalt seekord nö euroopalikum suund on peale jäänud - aga muidugi millise hinnaga ja kui palju peab veel kannatama.
Kurkovil on möödunud aastal ilmunud raamat venelaste uue invasiooni alguskuudest.
“On teemasid, mis oranžist revolutsioonist saadik ikka ja jälle üles kerkivad, mistõttu kogu olukord on peaaegu nagu traditsiooniline maleavang. E2-E4 asemel puhkevad aga Kiievis rahutused ning Ida-Ukraina teatab kas kavatsusest organiseerida relvastatud vastupanu või asutada iseseisev vabariik, sellal kui Krimm palub Venemaal oma relvajõud üle piiri saata ja poolsaar hõivata. Seejärel alustavad valitsusele truud ametnikud ja poliitikud oma kodanikega kurjustamist, et nende aktiivseid lollusi võimalikult kiiresti summutada.” (5. veebruar 2014, lk 87)
“Poliitikas pole midagi lihtsamat üksnes rääkimisest ega midagi raskemat lihtsalt tegemisest.” (21. märts 2014, lk 150)
“Jah, Ukrainas on karnevalikultuur rahvale sama südamelähedane kui Itaalias. Ainult et meie maal kipub karneval alati kujunema veidi - või ka üpris - anarhistlikuks ja kontrollimatuks.” (29. märts 2014, lk 173)
“Kui suur peab küll olema Ukraina, kui Kiievis viibides paistab, nagu leiaks see kõik aset kusagil teises maailma otsas!” (9. aprill 2014, lk 191)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar