Lugu Donetski halli ala mesiniku odüsseiast Krimmi ja tagasi - tegevus leiab aset 2017. aasta tingimustes, mil sõda on enamvähem külmutatud konflikti tasemel; Ukraina ja okupantide vahelisel hallil alal käib igapäevane vastase kostitamine suurtükitulega, aga otsesed laupkokkupõrked puuduvad. Tekkinud on teatud stabiilsus, “uus normaalsus”, mis võimaldab liikuda nii siin- kui sealpool kontrollpunkte.
Endine Donbassi söekaevanduste turvalisuse inspekteerija Sergei on mesinik, kes on jäänud elama ühte halli ala külasse - koos teise omavanuse Paškaga, kellega tal kooliajast saati pole olnud just kõige sõbralikum läbisaamine. Aga nüüd on nad siia kahekesi jäänud, üks elab Lenini tänaval, teine Ševtšenko tänaval. Kui Sergei on pigem enamvähem apoliitiline, siis Paška mehkeldab Donetski okupantidega. Aga peamiselt istuvad kodudes, kütavad kivisöega ahju, vahel käivad teise ukse taga. Taustaks on igapäevane suurtükikõmin, aga nende küla pole peale sõja algust rohkem pihta saanud.
Kogu nende elu on üks hall ala. Elektrit pole, mis toimub Ukrainas, suurt ei teata; Paška mehkeldab oma seltsimeestega, aga sellest ei taha Sergei suurt midagi teada. Sergei ukrainlannast naine koos tütrega on lahkunud juba varem tagasi oma suguseltsi juurde Vinnõtsjas, tedagi sinna kutsunud, aga peale sõja algust pole temagagi enam kontakti olnud - Sergei küll pidevalt mõtleb naisega koosoldud ajale, aga ei julge ega oska temaga uuesti suhelda. On vaid mesilased, ja mesilased ei saa sellise suurtükikõmina taustal rahus elada. Tuleb minna soojemal ajal suvitama rahulikumasse kohta. Kevade saabumisel Sergei pakibki tarud järelkärusse, jätab Paškale maja võtmed, ning sõidab hallist alast lõuna poole, algul Melitopoli kanti, seejärel pea kolmeks kuuks okupeeritud Krimmi.
“Kuid mesilased, nemad ju üldse ei mõista, mida tähendab sõda. Mesilased ei suuda end ümber lülitada rahult sõjale ja sõjalt rahule, nagu inimesed. Mesilased küll lendavad, aga üle viie kilomeetri nad ei lenda. Järelikult on nad jõuetud kõiges peale oma peamise töö, milleks loodus ja Jumal neid on määranud - mee korjamise. Seepärast ta sõidabki ja veab neid. Veab nad sinna, kus on vaikne, kus õhk täitub aegamööda õitsva heina magusa lõhnaga, kus selle heina koori täiendab õitsvate kirsi-, õuna- ja aprikoosipuude, lisaks akaatsiate koor.” (lk 167)
Halli ala elanik on nii Ukraina kui okupeeritud aladel nö omainimene (kuigi jah, ikkagi Donbassist oma eripäradega) - mõlemad eeldavad, et ta toetab eelkõige neid; see küll ei päästa mees konfliktidest, sest ühiskond on paratamatult traumeeritud, surmadest ja sellest lõputust pingest.
Sergei on Ukraina venelane; eks ta abielu ukrainlannaga oli keeruline pigem seetõttu, et naine tuli linnast külla elama. Omaette huvitav on see, kuidas Sergei on oma tütre enamvähem unustanud (nimevahetus?), ta küll mainib teda naisega seoses, aga tütrest endast mõtleb raamatu jooksul enamvähem paari sõnaga.
Ma ei kujuta ette, kui autentselt suutis autor edasi anda selle halli ala ja Krimmi igapäevast õhustikku. Igal juhul see kauge kahurikõmin on meeldesööbiv; ja no see Krimmi okupatsioon - julgeolek, sõjavägi, turistid, kohalikud; elu käib vist sellises tähtsuse järjekorras. Eks valus ole seegi, et siin kirjeldatud odüsseia meetarudega toimuks praegu puhtalt Venemaa okupeeritud aladel, nüüdseks on vast Donetski senine hall ala maatasa pommitatud. Ja ometi, osad inimesed jäävad oma kodudesse.
Autor ei anna ega võta lootust. Ta lihtsalt lõi ühe halli ala, külmunud konfliktiseisundi, kus midagi justkui hingitseb, kas sunnitult või olude kiuste. Nüüd on kõik jälle teisiti, näis, milline stabiilsus saab siis uueks reaalsuseks.
Igal juhul, tasub lugeda huvitavat arvustust Sirbist (veider, et see romaan pole jõudnud blogijateni!).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar