Caroline M. Yoachim - Colors of the Immortal Palette (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2022)

 

Kaunilt kirjutatud ilukirjandus, mis aga samas ei tekitanud suuremat kaasaelamist.

Jaapani-prantsuse segaverd Mariko on 19. sajandi Pariisis modelliks mitmetele tuntud kunstnikele, aga ta tahab olla enamat kui kuulsate maalide nägu ja keha. Ta soovib ise luua, olla ise nagu tema kunagine armsamast maalija, kellega koges enneolematut tunnet, kuna see on … surematu (võibolla koguni vampiir, nagu keegi pahatahtlikult torkab) ja kes on pärit vaat et renessansiajast. Viimaks õnnestub Marikol seda meest veenda, et ta teeks naise niisamuti surematuks..

Surematus annab muidugi võimaluse lõputult maalimisega katsetada (erinevalt tema muutjast, kes jäigi vaid klassikaliselt maalima), aga samas muidugi see irdumine ja üksiolek. Kuni ta II maailmasõja aegses Ameerikas (kus muidu jaapani päritolu inimesed on laagritesse eraldatud) leiab endale mehe, kes ta uuesti elule äratab. No muidugi mehe surmani.

Nagu öeldud, tõesti ilukirjanduslik lugu, mis eeldab ka veidi kunstiajaloo tundmist; teksti tutvustuses räägibki autor oma huvist nö varjujääva kunstiloo asjus (ja oma juurtest). Aga jah, mul ei tekkinud sellega õieti klappi; lihtsalt huvitav oli lugeda eri ajastute tõlgendusi, aga samas see kandev lugu ei tekitanud just suuremat emotsiooni - erinevalt varasemast Yoachimi lugemiskogemusest.