Roger Zelazny - Eksponaat (Tema silmnäo väravad, tema suu põlevad tõrvikud, 2022)

 

Jälle üks vanamoodne anekdoot, mis on, kuidas nüüd öeldagi, heas mõttes vanamoodne - ehk siis äratab teatud nostalgiat mingi kadunud ajastu järele.

Noormees soovib teha uutmoodi kahemõõtmelist kunsti, aga kriitikute järgi tehti midagi sellist juba vanal ajal etruskide freskodel või noh, praegu lasteaialaste poolt. Nojah, teadagi, kaasaegne maailm ei mõista noort kunstnikku ning ta otsustab endast kunstiobjekti teha - minna kunstimuuseumi antiikkunsti osakonda ja kehastuda seal üheks Vana-Kreeka skulptuuriks.

Tõepoolest, et tegu pole just esmajärgulise muuseumiga, ei panda õieti tähelegi, et lisandunud on uus skulptuur. Zen-tehnika abil suudab ta külastajate ees olla skulptuurselt liikumatu, ning muuseumi kinnioleku ajal käib sealses kohvikus sööki näppamas. Aga ühel päeval tuleb sinna neiu, kel on samuti plaan kehastuda skulptuuriks, põhjuseks õnnetu armastus või nii. Ja peagi selgub, et skulptuuride osakonnas on õige mitmeid erinevaid eluvorme …

Ehk siis heatahtlik ja kerge pilge, nii kunsti kui zeni asjus, ja no muidugi armastuse kohta ka.

ulmekirjanduse baas