Jälle üks vanamoodne anekdoot, mis on, kuidas nüüd öeldagi, heas mõttes vanamoodne - ehk siis äratab teatud nostalgiat mingi kadunud ajastu järele.
Noormees soovib teha uutmoodi kahemõõtmelist kunsti, aga kriitikute järgi tehti midagi sellist juba vanal ajal etruskide freskodel või noh, praegu lasteaialaste poolt. Nojah, teadagi, kaasaegne maailm ei mõista noort kunstnikku ning ta otsustab endast kunstiobjekti teha - minna kunstimuuseumi antiikkunsti osakonda ja kehastuda seal üheks Vana-Kreeka skulptuuriks.
Ehk siis heatahtlik ja kerge pilge, nii kunsti kui zeni asjus, ja no muidugi armastuse kohta ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar