Zelazny ajab jälle puhast ilukirjandust taga ning tulemus on nii ja naa - iseenesest igati emotsionaalne ja traagiline lugu, teiselt poolt see suurt ei kõigutanud.
Godfrey nimeline mees on rännanud valgusaastate kaugusele ning nüüd on peatuma jäänud Betty nimelises kohas Luikede Maa planeedil (või kuidas see planeedi nimi nüüd oligi). Godfrey on kohalike jaoks kummaline nähtus - iseenesest on ta neljandas aastakümnes, aga samas aastasadu rännanud külmaunes (ikkagi valgusaastad, eksole). Ja tee peal näinud (sest ka külmaunest on vaja ärgata vahikordadeks) seda ja teist. Samas ta ise peab end juurtetuks - Maa, kus ta pärit, on muutunud; tema aja inimesi pole enam ammugi elavate kirjas. Ühesõnaga, selline vaimselt segane olukord - üheltpoolt oled justkui noor, teiselt poolt kohalikega võrreldes pärit täiesti teisest aegruumist. Aga elada saab, ja Godfrey (no lühendatult God) töötab Bettyl omamoodi turvaspetsialistina, kes siis droonide abil jälgib linnas toimuvat - mitte et inimesi peaks just palju jälgima, küll aga linna tungivaid erinevaid elajaid
Et siis jah, selline melanhoolne värk, kus ühtaegu arutatakse inimese ja kus selgub, et kõiksugu inimsuse definitsioonid pole siiski küllaldaselt ammendavad, ikka on võimalus, et inimeseks olemine pole midagi ülevat. Sest alati võime olla madalad ja … Aga elu läheb edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar