Theodora Goss - Blanchefleur (The Year's Best Science Fiction & Fantasy, 2014)

 

Goss oskab muinasjututada, ja ikka oma moodi. Ehk siis lugu ema kaotanud Ivanist, kes hoiab nüüd teistest eemale ja keda isagi peagi peab kohtlaseks (või noh, nagu külarahvas teda otsekoheselt kutsub: Idioot). Aga elu muutub, kui laadalt lahkuv purjus isa satub kokku oma kadunud naise õega - kes on haldjas (nagu siis poja emagi) ning kes poisi käekäigust kuuldes lubab võtta selle enda juurde kolmeks aastaks õpipoisiks (poiss on küll nüüdseks noormeheks sirgunud).

Isalt uudist kuuldes lahkubki Ivan kodust, et siis metsast oma tädi loss leida. Seal võtavad teda vastu … kassid. Igasugused kassid. Ja üks neist, haldjaleedi tütar Blanchefleur, määratakse noormehe saatjaks, kui haldjaleedi saadab ta järgmisel päeval aastaks Öökulliisanda juurde tööle. Kass ei suhtu just soojalt sellesse … tema mõistes idiooti. Kohale jõudes määrab Öökulliisand töö: Ivan peab tema kõigi teadmiste entsüklopeediasse sisestama uurija sissekanntele viimased märked ja täiendused. Aasta pärast saab noormees temalt kingituse.

Aga tagasi haldjalossi jõudes peab Ivan kohe järgmisel päeval uuele kohale minema - seekord lapsehoidjaks Sisalikuleedi seitsmele järglasele. Aasta pärast uus kingitus. Siis suunatakse ta põhja, huntidest väeüksuse juurde, mille ülesandeks on trollide ohjeldamine kuningriigi piirialadel. Blanchefleur ikka kaasas. Enne kui aasta täis saab, kutsutakse Ivan koos kassiga pealinna, kus kuningal on probleem sinna saabunud lohega - selle maha lööja (peale Ivani on veel kaks proovijat) saaks tasuks printsessi koos perspektiiviga kuningriiki valitsema hakata.

Nagu näha, igati muinasjutulik tekst, aga kui vahvalt kirjutatud: maailm on ühtaegu õel ja soe, ning õppetunnid, mis Ivan kogeb, võivad esmapilgul olla õige vastuolulised (ehk loo hea vastuvõtt tingitud ka sellest, et võtsin väikse vahepala Eriksoni “Midnight Tides” lugemisel - mis hakkab lõpupoole ikka korralikult üles keerama). Seda lugu võinuks lugeda Gossi värskest jutuparemiku kogumikust, aga mõtlesin silmi premeerida Hortoni antoloogiast lugemisega (suuremad tähed!) - mis omakorda muuhulgas sisaldab Parkeri “The Dragonslayer of Merebarton”, millega tekivad päris huvitavad paralleelid siinse teksti viimase osaga (mingeid allusioone on ka Gossi teiste juttudega). Eks peategelase nimi viitab muidugi Loll-Ivanile, aga kes teab, ehk on ka allusioone Saabastega Kassiga või jumal teab millega veel.