Et siis romaan, mis eelmisest neljast osast eristub suuresti koha ja tegelaste poolest; no kergelt võiks öelda, et eellooks “House of Chainsi” Trull Sengariga juhtuvale. Ja noh, mitmel puhul ütleb sõna sekka Crippled God / Vigane Jumal ise.
Omamoodi keskmeks on kaks vendade kogumit: Tiste Eduri neli Sengarit (Fear, Trull, Binadas, Rhulad) ja Letherii kolm Beddictit (Hull, Tehol, Brys). Neist vendadest ehk tähtsusetuim on Binadas, kes jääb teiste Sengarite varju (aga kel samas vereside Hulliga). Aga ülejäänud kuus venda on siin romaanis ikka vägagi tegijad ja paistab, et ka järgmistes osades võiks jätkata tegevusse panustamisega (kõige segasemaks jääb Brysi saatus, kelle laip veetakse auavalduse saatel vete sügavusse - seda mitte küll jumal Maeli poolt). Fear kui Tiste Eduri väejuht kannatab oma rollis kuni romaani kulminatsioonini, et siis pageda oma suguvendade juurest uutele radadele (umbes nagu Tiste Eduri juurde taasavastamisele). Hull on traagiline kannataja, kes Letherii tegemistes pettunud (tema erisaadikuna kogutud teadmisi ja usaldust kasutati naabermaade jõhkraks vallutamiseks ja sealsete rahvaste orjastamiseks), kes siis peale pikki omapäi rännakuid annab end Tiste Eduri teenistusse, kuna paistab, et seda ähvardab allajäämine Letherii kolonialismile. Aga Tiste Eduri kogukonnad ühendanud kuningas Hannan Mosagil on nüüd oma salajane liitlane (üllatus-üllatus, kes see küll olla võiks), kes vajab neid iidseid olendeid oma plaanide jätkamiseks.
Mosag saadab neli venda salajasele missioonile ühe eseme toomiseks kaugetelt jääväljadelt, kuid retkel juhtunud tööõnnetuse tõttu saab Vigase Jumala vendadest noorim ja segaseim Rhulad, kes asub Tiste Eduri uueks imperaatoriks õige dramaatiliselt ülekullatuna surnuist ärganu moel (sõna otseses mõttes), jääväljadelt leitud mõõk igavesti peos. Kui Beddicti vendade suhted on mingil määral mõistlikud (kõik hoolivad üksteisest - ükskõik kui erinevad plaanid neil ka Letherii kuningriigi tuleviku suhtes ka oleks), siis Sengari kolme venna (Binadas siis kõrvaline) suhted on juba äärmuslikumate antiiktragöödiate väärilised (neotragöödia?).
Rhulad, kes ihaldab venna kihlatut … ja peale surnuks ärkamist keisriks tõustes nõuab seda naist venna truudusemärgina endale (hiljem see naine jällegi … antakse üle). Fear oma kohusetundega veresidemete ees (mis siis viimaks leiab uue väljundi). Trull, kes ei suuda neid Rhuladi lollusi taluda juba enne saatuslikku jama (aga tänu veresidemetele ja Rhuladi orja Udinaasi tervemõistuslikkusele jääb kahtlejana hukkamata). Kui Rhuladi ja Feari osadeks selles neotragöödias on tüüpide esitamine, siis Trulli koorem on olla karakteriks (kellele sellisena sekundeerib Letherii maakuulaja Seren Pedac, kes olnud traagiline armusuhe Hull Beddictiga ja kes Trulliga nüüd vastakuti mingi … tõmbe leiavad). Eks see ole eelmise romaani põhjal teada, et Trullist saab lindprii (siin seda küll veel ei juhtu), aga mis asja ta õieti ajab?
Romaani ehk segaseima motiiviga tegelane on geenius-manipulaator Tehol. Mida tema õieti taga ajab? Eetilist Letheriid? Isiklikku kasu? Mis pikk strateegia temal õieti on? Veider segu Hulli ja Brysi äärmustest, millest on sündinud hoopis midagi muud (kõik ikkagi omal moel isamaalased)? (Jajah, Bugg … temast parem ei kirjutagi.) Teholile vastukaalus on Udinaas, Tiste Eduri ori, kes võiks ehk olla Trulli ja Sereni kõrval romaani kolmandaks kandvaks karakteriks - kui võtta naiivseks eelduseks, et karakter võiks soovida kasvõi midagigi head teha (jajah, Erikson pole miski polüfooniline Dostojevski kogu oma hiiglasliku tegelasgaleriiga, aga eks mustvalge kõrval on sisse kirjutatud ka päris palju halle tüüpe).
Ja siis muidugi kõik need elavad või surnutena tegutsevad tegelased ja olendid ja jumalad. Ja siis korraga romaani ilmuvad Crimson Guardi tüübid, kelle vaenlaseks on Malazi impeerium (mis senini ehk mingil moel peaks olema vastaspooleks kurjusele - aga seda õige napilt, tänu kangelaslikele sõduritele), aga oh kui palju oskavad romaani viimases veerandis leevendada halbu jamasid (nojah, üldplaanis jamad ei lahene, need leevenduvad … või muutuvad hullemaks a la Rhulad). Tasapisi surnust ellu ärkav tüdruk Kettle ja tema Azathi vangitorni valve (mis muuhulgas tähendab aja jooksul tuhandete - halbade - inimeste tapmist, et nende laipu tarida üleloomulikele kinnipeetutele). Shurq Elalle ja ta soov surnuna kogeda lihalikke rõõme. Sengarite ema Uruth. Feather Witch. Vigase Jumala kaaslane Withal ja ta uus “sõbranna”. Ja noh, Mael. Ja nii edasi ja nii edasi. Kuidas küll on võimalik tegelikult sellist tohutut tegelasmassi autori poolt hallata (see romaan pole veel niivõrd segapudru kui eelmised neli rohkem ühendatud romaani). Eks iseloomulik seegi, et see pole meestekeskne maailm - vahet pole, kas ülemuseks või maagiks naine või mees (võrdsusest hoolimata on see maailm ebameeldivam naistegelastele).
Romaanis on ka mitmeid nö info dumpe (kuidas see võiks eesti keeles kõlada?), muuhulgas seletab Crimson Guardi maag Seren Pedacile nende “warrenite” printsiipe (lk 751-754), aga see jääb mulle ikka veel hägusaks (no õnneks pole siin ülemäära tihedat nendes seiklemist ja avastamist). Mingil moel ongi ehk viiendat romaani sellevõrra lihtsam lugeda, et see on nö täiesti uus maailm, aga samas on kogemusi eelmiste romaanidega (natuke meenutab see rahulolu, kui oli pikk sissejuhatus Karsa Orlongi tegemistesse - polnud seda hüplemist eri liinide vahel, lugu lihtsalt jooksis). Ja romaani lõpp on üsna konkreetne (nagu ehk “Deadhouse Gates” puhul, toimub konflikti selge kliimaks ja sellele järgneb ettevalmistus tegelaste järgmisteks seiklusteks (või noh, järgmiste põrgute kogemiseks).
Nojah, kuulu järgi hakkavad alates kuuendast romaanist “The Bonehunters” suurem tegevusliinide põimumine ja enam midagi täiesti senikogematut ette ei tule. Eks natuke absurdne ole, et need romaanid paeluvad - maailmast suurt aru ei saa, aga see kaasaskäiv kõmu näib nii huvitav … ja tahaks ometi aru saada, millega see kõik lõppeda võiks (mitte et see kümnenda romaaniga otsa saaks - on ju veel Esslemonti lisaraamatud ning Eriksoni pooleliolevad eel- ja järeltriloogiad).
“Udinaas envied the warriors and soldiers their simple lives. For them, there was no coming back from death. They spoke simply, in the language of negation. They fought for the warrior, the soldier, at their side, and even dying had purpose - which was, he now believed, the rarest gift of all.
Or so it should have been, but the slave knew it would be otherwise. Sorcery was the weapon for the battle to come. Perhaps it was, in truth, the face of the future wars the world over. Senseless annihilation, the obliteration of lives in numbers beyond counting. A logical extension of governments, kings and emperors. War as a clash of wills, a contest indifferent to its cost, seeking to discover who will blink first - and not caring either way. War, no different an exercise from the coin-reaping of the Merchants’ Toll, and this infinitely understandable.
The Tiste Edur and their allies were arraying themselves opposite of Letherii armies, the day’s light growing duller, muted by the hovering wave of suspended dust. In places sorcery crackled, shimmered the air, tentative escapes of the power held ready by both sides. Udinaas wondered if anyone, anyone at all, would survive this day. And among those who did, what lessons would they take from this battle?
Sometimes the game goes too far.” (lk 810-811)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar