Vare lool on ehk pigem sugulust Viidingu kui nt Hellerma tekstidega - ehk siin on rohkem kaasajast mõtlemist kui et indiviidi oh nii eripäraseid juhtumisi tänapäeva maailmas. Omal moel võiks seda juttu pidada justkui eestipäraseks eellooks “Teenijanna loo” maailmale.
Helen on koduperenaine, kes kasvatab kaht last: 2- ja 4-aastane poeg. Heleni elu ongi vaid perekonna eest hoolitsemine; tema poliitikust mees toob leiva lauale ja kannab hoolt, et Eestis oleksid sellised peresõbralikud seadused, et naised ei peakski kodust lahkuma (muuhulgas on valminud eelnõu, et tüdrukutele oleks alusharidus vabatahtlik - kui ikka kool ei istu, pole vaja koolitarkuse omandamisega end vaevata). Ka ei pea Heleni mees lugu sellest, et näiteks aega kulutada lugemisele - lastele tuleb lugusid jutustada, mitte lugeda. Rääkimata siis teatris või kontserdil käimisest.
Helen ei tunnegi enam suurt huvi koduvälise elu vastu (seda enam, et mees sellele vastu on), varem sai ta kord kuus sõbrannadega kokku. aga enam pole õieti ühiseid jututeemasid (ja nagu öeldud - kodus saaks kohviarve eest ise endale pool liitrit kohvi teha!). Aga korraga tuleb naisele peale nälg. Ihk süüa ja süüa.
Eks seda nälga võib mitmeti tõlgendada (muuhulgas … tervislikel põhjustel, nagu selgub teksti lõppedes). Kuid vast mingil moel võiks siin mõne üsamaaliku maailmavaate kõverpeeglit, autor on selle päris valusalt lahti kirjutanud.
Aga imetlusväärne on see, kuidas Helen on oma lapsi kasvatanud, saab neid ikka lõunauinakule või siis üheskoos koguni poes rahulikult ringi uudistada - emal jääb lausa aega seal raamatut lehitseda, samal ajal kui poisid istuvad üsna rahumeelselt kärus. Vaat see on saavutus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar