30 detsember, 2016

Margaret Atwood - Teenijanna lugu (1993)

Atwoodi romaani võiks nimetada kammerlikuks, otseselt seal väga palju tegevust pole, on vaid peategelase mõttevool olnust ja olevast. Seoses peategelase olekuga on see üsna allasurutud ja staatiline voog, lugemisega järje peale saamine oli mulle päris väljakutseks; selle raamatu käeshoidmise ajal jõudsin läbi lugeda õige mitmeid teoseid ning vahel pidasin alatut plaani teos pooleli jätta. Sest avanev maailm on tegelikult päris painajalik õuduste ühiskond.


Tulevikuühiskond, kus naised on allutatud ühiskonna tarbeks - kliimamuutuste (mille on põhjustanud inimtegevus) üheks tagajärjeks on viljatuse levik, mistõttu Ameerikas toimunud riigipöörde järel võimu haaranud sektilik režiim vajab viljakaid naisi (neid, kes on tõestanud oma viljakust ehk sünnitanud vähemalt ühe lapse) rahvastiku taastootmiseks (muuhulgas on vaja kahuriliha). Ideaalis peaksid need naised vaid järjest sünnitama, lapsed võetakse neilt peale sünnitust ära jne. Ülejäänud naised töötavad kas koduabilistena või töökolooniates, sinna saadetakse sobimatud ja vanemad naised (kliimamuutustele on muuhulgas hoogu andnud näiteks tuumaenergia kasutamine militaarvallas, mistõttu hulleimaks kohaks on tuumajäätmetega tegelemine). Ja ega tegemist pole siis otseselt machoühiskonnaga - ka rõhuv enamus mehi tegutsevad režiimi teenistuses ning ei tohi naisi puutuda (kui vägistad, siis sured - ja hukkamised on seal õige vanaaegsed). Atwood viitas koguni aastakümneid tagasi, et võimaluse sellise ekstreemse ühiskonna tekkeks sai… formaalselt võitlus islami vastu.



Hea küll, oluline on ikkagi see pilt, mis avaneb kliimamuutuste tagajärjel meie planeedil Maa, Atwood annab siin õige sünge nägemuse, mis kipub reaalsuses kahjuks iga kuuga muutuvat aina tõenäolisemaks. Aga romaani pealispind käsitleb ikkagi üksikisiku saatust - naine, kes on kohaliku võimukandja juures omamoodi tõuloomaks, ta peab rasestuma oma komandöri seemnest või teda ootab töölaager ja sealsed üürikesed eluaastad, Ent eakas komandör on arvatavalt viljatu ning pealegi meeldib mehele talle määratud tõunaistega mänge mängida.



Ühesõnaga, ülimalt sünkjas ohuromaan, mis osutab võimalustele, mis on praeguseks ehk hulga realistlikumad kui romaani kirjutamise ajal. Lugemise ajal arvasin pikka aega, et seniloetud Atwoodi romaanide kõrval on tegemist kõige lurrimaga… aga takkajärgi näib, et tegemist hoopis kõige realistlikuma ohuromaaniga, kus puudub hulisemate romaanide mängulisus ja iroonia, on vaid… rõhuv tegelikkus, värvid kaotanud pleekinud tulevik.



“Harjumuspäraselt elasime me teadvustamata elu. Teadvustamatus on midagi muud kui teadmatus, mida tuleb luua.
Mitte miski elus ei muutu silmapildselt. järjest kuumenevas vannis keed sa ära, enne kui asjast aru saad. Muidugi ilmus ajalehtedes artikleid: kraavidest ja metsadest leiti laipu, surnuks löödud või piinatud inimesi, kelle kallal oli kasutatud vägivalda, nagu oli kombeks öelda; aga ju olid ohvrid teistsugused inimesed. Meie tutvusringkonnas selliseid inimesi ei olnud. Ajaleheartiklid olid nagu unenäod, teiste nähtud halvad unenäod. Õhkasime alati, et kui kohutav, kohutavad need lood muidugi olidki, aga see ei muutnud neid veel usutavaks. Lood olid liiga melodramaatilised ja see mõõde meie elus puudus.
Meie olime inimesed, kellest artikleid ei kirjutatud. Meie elu jäi lehekülje valgele servale. See andis meile suurema vabaduse.
Meie elu jäi kahe loo vahele.” (lk 50)


“Tahaksin elada häbita. Tahaksin olla häbitu. Tahaksin olla rumal. Et mitte teada, kui rumal ma olen.” (lk 233)


Kommentaare ei ole: