Tagasivaade 2070. aastast viimase viiekümne aasta juhtumitele endise Eestimaa aladel - peale 2041. aastal alanud sõda on enamus Eestimaast otsese Vene võimu all, formaalselt on alles Harjumaa ja Tallinna aladel nö vasallriik, aga nagu tekstist selgub, siis kaua sedagi (võrdluseks võiks olla Rait Piiri vähe teistsugune tekst 2066. aasta kohta).
Aga eks kogu maailm on muutunud kliima ja seetõttu rahvaste rändamise tagajärjel. Loo peategelane on vanadekodus elav endine Eestimaa tipp-poliitik, kes siis meenutab oma elu ja tegemisi (väga oluline on male ja selle viimaste aastakümnete areng). Igal juhul, rahvastiku juurdekasv on saadud pidurduma, millega kaasneb muidugi elanikkonna hoogne vananemine, mida omakorda võimendab viljakusega seotud probleemid. Ja ka muidugi energianappus, mistõttu globaliseerumine küll toimib, aga millises mahus.
Liivak ei hoia värve kokku, ehk paljudele tundub ta nägemus õige tume (muidugi on küllaga debiile, kes midagi sellist ootavadki). Eks siin tekstis ole mingi oma kiiks seksi ja malega, aga eks tulevik ongi ettearvamatu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar