11 november, 2021

Rait Piir - Raha ei tunne maailmavaadet (Täheaeg 20, 2021)

 

Üsna sirgjoonelisest ja dramaatilisest madinast on kahtlemata huvitavam kirjeldus lähituleviku Eestist aastal 2066. Tolleks ajaks on läbi elatud tehisintellekti tehnoloogia võidukäigu ning hübriidsõja naaberriigi mahitusel, mille tagajärjeks on, et väljaspool Harjumaad (ehk enamvähem siis laialivalgunud Tallinnat) on enamvähem idaukrainalik olukord ning sisepiire valvavad rahuvalvajad. 


Piir pakub omamoodi lähituleviku tõlgenduse, kuidas üldse sellise olukorrani jõuti: lisaks tehnoloogia võidukäigule on ka ökoloogiline katastroof (merepinna tõus ja antibiootikumide kasutuks muutumine seoses nende totaalse ülekasutamisega toidutootmises jms). Tulemuseks on siis väikse osa ülerikastumine ja ülejäänute kasutuks muutumine


Loo peategelastel, endistel politseitöötajatel, on aga vaja uusi eksperimentaalseid antibiootikume, et päästa oma lähedasi. Nende rööv aga satub hoopis suurema masinavärgi rataste vahele (vaata pealkirja) …


Autor on kirjutanud midagi hoopis muud kui ta jutukogus ilmunud tekstid - lugu on vaat et … päevapoliitiline ja tugevalt Eesti-aineline. Noh, õnneks pole tegu miski poliitiliselt debiilse lobaga.


“Enamik inimesi ei pööranud oma prillide tagant videole erilist tähelepanu, kuid Rene oli suurema osa liitreaalsuses maha keeranud, et keskenduda ümbrusele. Paraku kaasnes sellega võimetus valimisreklaame eirata.

“Valige Eesti Rahvuslik Ühtsuspartei ning me lõhume masinad ning võtame töö taas enda kätesse! Toome leiva rahva lauale tagasi ja vabastame meid Brüsseli tehnokraatide orjusest. Pöördume tagasi eestlaste juurte - jumala ja maaelu juurde. Ajame välja võõrad, kes nimetavad ennast rahuvalvajateks, kuid on tegelikult anastajad ja okupandid, lööme laiali suured rahvusvahelised digifirmad, kes on parkinud ennast Tallinna lahte ja irvitavad oma klaastornidest rahva kannatuste üle…”

Ei möödunud päevagi, kus Rene ei maitsenud tehnoloogia arenguga keedetud ebavõrdsuse lahjat suppi, mida maitsestas sõjajärgne majanduskriis. Vihane ja meeleheitel kodanik tema sees tahtnuks ERÜ-d toetada, kuid ta teadis, et seda marki isamaalisusest ja vihkamisest pakatavat isolatsioonimeelset rahvuslikkust rahastati Pekingist ja Moskvast.” (lk 74)



Kommentaare ei ole: