Parkeri uue triloogia algus, ja hetkel ei saa aru, kuhu see siit edasi peaks minema, kuivõrd iseenesest võiks pidada seda esimest romaani nö lõpetatuks - no muidugi on lahtisi otsi, aga iga romaani puhul on see igati tavaline. Aga jah, sel aastal peaks veel ilmuma järgmised kaks romaani, ning pealkirjas on neil sama tegelase nimi, nii et … arvatavalt jätkab Corax oma nime puhtakspesemist.
Saevus Corax on suurtegija … uuskasutuse äris. Ainult et see uuskasutus on nö lahingujärgne koristus ning leitud varade uuesti käitlusse laskmine: vastava tasu eest muidugi. Ja see on suur äri - õiguse lahinguvälja puhastamiseks saab osta ning järgnev töö on vaat et tööstuslikult korraldatud (Saevus Coraxi juhtida on pea 500 meheline üksus - aga selliseid uuskasutuse korraldajaid on veel ja veel). Muidugi, tegu pole vaid laipade riisumisega - surnud tuleb koristada ja haavatutele võimalusel abi osutada (muidugi, teatud tasu eest). (Aga ega kõik “firmad” tegele haavatute päästmisega, vahel on lihtsam need elimineerida.) Muidugi tuleb saaki ka ladustada ning tegelda huvilistele edasimüümisega.
Kuid Saevus Corax pole lihtsalt laibariisuja - see on kõigest kattevari tema minevikule … kus tema eest on isa ja teised sugulased pannud välja hiiglasliku tasu selle eest, et mees elavalt või surnult nende juurde toimetataks. Ja see on saladus, mis ei tohi kuidagi välja tulla … ainult et ühel hetkel näib, et Coraxi firmat süüdistatakse jumal teab millistes kuritegudes ning keegi peab tema peale jahti - nagu mõne aja pärast selgub, vähe teiselaadse suguluse pärast. Nimelt selleks, et teha ta kuninga järglaseks ühes väikses saareriigis, kus on üüratu kullavaru, ja mis hoiab tasakaalus seda, et kaks selle maailma juhtivad pangandusorganisatsiooni ei saa embkumba ärist välja lüüa ja nii enamvähem maailma ainuvalitsejaks saada (meenub üks Esimese Seaduse maailma kõikvõimas pank). Aga … seoses selle väikeriigi kullakuninga oodatava siitilmast lahkumisega plaanib kumbki pangandushiid sellele kullasaarele oma käpa viimaks peale panna, ja selleks on vaja Coraxit. Igal juhul, selle võidujooksu tulemuseks peaks olema ilmatuma sõda. Või kui Corax …
See on nüüd väga üldine kokkuvõte romaani esimese poole suuremast intriigist. Sest see Corax näeb ikka ilmatumaid näguripäevi etturina suures võimuvõitluses - kuigi tal on imeline komme kuidagi ikka käppadele kukkuda ja mingit oma salaplaani edendada; tegemist on ikkagi K. J. Parkerile omase intriigiga. Nagu ikka, tuleb endamisi kiruda seda, et pole varasemate raamatute või lühemate tekstide lugemiste puhul üles märkinud tegevuskohtasid - senini ei saa aru, et kas on äkki ka tugevam seos selle maailma romaanide vahel või mitte (kuigi kuskilt nagu mäletan, et seosed on pigem takkajärgi sisse kirjutatud). (Nojah, ei märgi siingi, sest Corax tiirutab päris palju ringi.)
Eks mingil moel meenutab romaan viimast triloogiat (seda ka mainitakse kuskil uduselt; omakorda olevat tollane “käsikiri” pärit Coraxi suguvõsa (hävinenud?) raamatukogust) ehk siis mitte just kõige eetilisem inimene peab kivist vett välja pigistama, et vältida maailma veel hullemasse jamasse sattumast (tegu on siis algselt inimesega, kes elatuski sõdadest). Aga kuhu see triloogia õieti edasi läheb? Kuivõrd selline kiiresti välja antav sari meenutab pigem “The Two of Swords” loogikat (kus siis muutus tuli teise raamatu järel - siin romaanis on küll vaid üks vaatepunkt ja kõik). Näis, loodetavasti saab peagi teise osa kätte. Parkeri lugemine on mõnus, aga mingil moel hakkavad romaanid end kordama … polegi ammu ta lühemat proosat lugenud (oh kui saaks kätte mõne ta Subterranean Pressi proosakogumiku).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar