Romaani kolmas osa on ootamatult
hea (no eks finaal on selline nagu on, tõsised sünkmornlased leiaks kindlasti
virisemist). Autor on muutnud jutustamisviisi, nüüd liigub sündmustik vaid ühe
tegelase kogemuste läbi – kelleks osutub kõvanaine Telamon, üldrahvaliku bardi
Oida igavene kireobjekt. Tegu pole siiski miski femme fatale’i või
iluideaaliga, on lihtsalt rasket julgeolekutööd rabava keskealise naisega, keda
kasutatakse salamõrvade sooritamiseks nii julgeoleku kui Looži poolt.
Telamoni seiklused sõjast
laastatud maal pole mingil juhul glamuurset laadi – mitmelgi puhul saab ta
peksa, mis tipneb ränga peapõrutusega. Naisele avaneb üsna jõhker vaatepilt
selle aastakümnete pikkuse sõja taagast – maa on sõna otseses mõttes inimestest
tühjenenud. Võitlevaid armeesid pole enam võimalik kumbagi maad vallutama saata
– Belot’ vendade tapatalgute järel pole lihtsalt kuskilt elavjõudu juurde võtta
(Loožil on muidugi oma plaan, kuidas seda olukorda veel hullemaks keerata).
Ehk siis käes on olukord, mida
Loož on tahtnud saavutada oma lõputu skeemitamisega – aga nüüd on nemadki
verest tühjaks jooksnud ja seda neid tabanud lõhenemise tõttu. Kuid et Looži
juhtkujud on alati varjus olnud (mistõttu tekib loomulikult kahtlus, kas neid
üldse olla saabki), ei tea Telamongi millised on talle antud käskude mõte (ja
ega ei saa käsutäitmisest loobuda, sel juhul vead alt Looži kummardatavat
jumalat Suur Seppa) – ja miks Loož püüab impeeriumivaremete uueks juhiks
suunata Oida psühhopaadist venda Axiot.
Kaks kolmandikku raamatust kulgeb
õige postapo meeleolus – tühjuses rabelevad veel viimased hullumeelsed ja
ellujäänud. Viimane osa romaanist läheb taas poliitikamängudeks, mis uue
maailmakorra loomisel õige kalkide eetiliste käikudega.
Eks Parkeri puhul ikka ootad, et
teatud huumorit peaks igas olukorras leiduma (jajah, need Tom Holti kümned ja
kümned romaanid), aga siinne kolmikromaan läheb lõpuks õige süsimustaks kätte.
Vägivald, mida ei osata muul moel lahendada kui veel jõhkrama vägivallaga (tõsi
küll, riikliku taseme asemel on see nüüd nö rohujuuretasandil). Vendade
Belot’de asemel võiks pigem mõelda Axio ja Oida maailmade kokkupõrkele. Kui
Axio on üldtunnustatud psühhopaat, siis Axio … no ta on lugejat ninapidi
vedaja, kangelaslikkuse paroodia või lõks.
Muidugi, ega ma ei eeldagi, et
Parker oleks korraga kirjutanud sünkmorni troonidemänguliku klassika. Aga selle
lihtsalt meelelahutusena võtmine oleks kah … võimalike lugejate petmine (no
keda siin romaanis ei peteta? See on Axio maailm, kus sogases vees võib
mitutmoodi seigelda ning manipuleerida).
Igal juhul, kui selle romaani
kaks eelmist osa ja „Sharps“ veidi jahutasid mu huvi Parkeri loome vastu, siis
… impeerium andis vastulöögi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar