Tekst, mille puhul õieti ei saa aru, mida siin öelda tahetakse, aga samas on see huvitavalt esitatud ja no … ikka päris värvikas juhtum.
Tütar sõidab külla oma isale, kes on leidnud omale elupaiga kuskil võpsikus. Kohale jõude leiab ta isa istumas järve kaldal, jalad vees, sangpomm külge seotud - vanamehel on plaan end järve uputada. Enne seda on ta endalt mõned varbaküüned ära kiskunud, kuna noh, seekord on pediküür sedamoodi.
Nad lähevad siiski talumajja - vanamees räägib oma elust, tütar sellest, mida kõike morbiidset ta telekas näeb. Lõpuks asuvad magama, hommikul ärkab tütar seepeale, et akna taga püüab mingi kohalik külahull maja peale puud langetada ja mootorsaega tuppa tungida.
Ja nii edasi. Ühesõnaga … naturalism anno 2023. Tekst on esitatud pea lühinäidendi vormis, või teostatav kasvõi lühifilmina, igatahes igati visuaalne ja dialoogirikas. Aga kui jutt on see kooruke ja mõte iva, siis … mis pagan see õieti oli? Või noh, meeldivalt häiriv hullus?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar