Ekvaator on ületatud - kuus raamatut loetud, neli jäänud (mis võivad küll olla kokku sama tonnaažiga ehk siis nüüd alles dekaloogia kogumahuga poole peale jõudnud?). Nagu ikka, toimus niipalju, et mis siis peale lugemist õieti eredalt meelde jääb - nii jääb romaani esimeses kolmandikus toimunud igati emotsionaalne Y’Ghatani tuletorm raamatu lõppedes rohkem varju; ja justkui oligi mõttetu tapatalg, mille Leoman esile kutsus.
Sest noh, lõpuks tekib minulgi tungiv küsimus, et mis õieti toimub Malazi impeeriumi südames, mis plaan on keisrinna Laseenil ja mida õieti teab 14. armee juht Tavore (jajah, need Parani lapsed, mis neid küll nii eriliseks teeb?).
Ja noh, siis on Cotillion ja Shadowthrone - milline mängulaud ja suur plaan nende ees on? Miks nad õieti on nii suured tegijad, peale seda kui Surly/Laseen nad võimult kõrvaldas (või oli see ka osa plaanist, et surma läbi tõusta jumalikesse kõrgustesse?). Cotillion ja aheldatud lohed? (Apsalar ja Curdle ja Telorast?) Mida on neil õieti võimalik ette võtta Icariumi ja Karsa Orlongi suguste ülihävitajate vastu (kui juba Ganoes Paran sai võtta maha katkujumalanna Polieli).
Crippled God on enda kasutusse võtmas õige võigast hävitusväge - ka siin raamatus möllavad Tiste Eduri sõjalaevastikud (seda küll väljaspool Letherii kontinenti - kuhu küll paistab naasvat järgmise raamatu tegevustik). Nimetute vallapäästetud elajal õnnestus eraldada Icariumi ja Mappo Trelli ning raamatu lõpus saab korraks näha Icariumi sellisena, millepärast teda on aastatuhandete jooksul kardetud. Ja Karsa Orlong, kes oma uue sõbranna Samar Deviga on sattunud nende Tiste Eduri väljavalitute hulka, keda kogutakse Rhulad Sengari jaoks kahevõitluse tarvis (ja noh, iga Rhuladi surm muudab selle Tiste Eduri valitseja üha segasemaks). Samale teele satub Icarium, keda viiakse teise Tiste Eduri laevastikuga Letheriisse … ja sellest teadlikuks saanud Karsa vaid ootab uut võimalust Icariumiga uuesti mõõtu võtta. Igal juhul, sellise kolme segase (Rhulad, Karsa, Icarium) kohtumist võiks tähistada … millegi pöörasega. Sest paistab, et Rhuladi lõplik surmamine on millegipärast vajalik kõvadele tegijatele.
(“Memories of Ice” järgi võiks K'Chain Che'Malle olendeid pidada Crippled God’i juhendatavateks, siis iseenesest “The Midnight Tides” sissejuhatuses on juttu sellest, kuidas Letheriile saabuvad Tiste Andii ja Tiste Edur väed pidasid maha vägagi hävitava lahingu nende olenditega - millele järgnes siis Eduri relvade pööramine nõrgestatud Andii vägede vastu.)
Veidi segasemaks (või noh, päris segaseks) jääb Cutteri ja Scillara ja Iskaral Pusti ja Mappo Trelli viimane merereis. Et jah, Heboric löödi maha Tiste Andii mässajate poolt - ja mis kuradi taevakeha pidi varsti peale seda planeeti tabama? Ja mis tehingu tegi Ganoes Paran seetõttu Hoodiga? Ja Felisin-juunior, kes pandi Crippled Godi mahitusel uut kultust juhtima - ja mida õieti plaanis Cotillion selle tütarlapsega peale hakata? Ja kas Ganoes Paran ei peaks olema jumalate vahel erapooletu?
Raamatu kergemini tarbitav osa on vast 14. armeega seonduv (mida küll juhib Tavore; ja siis on muidugi Quick Ben ja see noor maag Bottle). Esiteks on seal enamvähem kõik nö tavapärased inimesed, ja vast humoorikamaid hetki seondub nendega ka kõige enam - seda siis eelkõige seeria uustulnukast seersant Helliani abil (üks mu selle raamatu lemmiktegelasi), kes joomahimulisena tekitab üsna kummalisi olukordi ja nendele kentsakaid lahendusi (näiteks see, kuidas ta ähvardab endal nibu - tegu on naisterahvaga - maha lõigata, et tekitada oma alluvatel süümepiinu). Aga eks arvatavalt on Hellianilgi oma sünge taak. Ja eks siin ole üldse palju sõjaväelaste kamraadlust, mis ometi tekitab lugejas niipalju häid tundeid või nii.
Raamatus on palju deus ex machina värki - vahel ilmub kuskile Cotillion, vahel annab abikäe Eres(‘al) ja mis kõik veel. Muidugi mitte alati, nad jälgivad, vahel nad pole kõikvõimsad, vahel neid ei huvita. Omamoodi huvitav nähtus on see Eres’al (või siis Eres olendid) ja miks tema oma poolehoidu osutab nö lihtsurelikele - olles ise selle maailma vanimaid asukaid (nagu kuskil mainitud, umbes nagu homo erectus). Aga jah, Cotillion, meie kõigi lemmik (no ja siis Hellian ja Karsa). (Sest kui segane see Karsa Orlong õieti on?)
Raamatu lugemisel oli abiks õige mitu asja - tööasjade tegemisel mängis niisama taustaks audioraamat (mis on päris hea esitusega), muidugi Malazan Wiki ja siis Tommy Vo koostatud tekstiülevaade (kahjuks on tal need ülevaated vaid selle raamatuni, kuidas küll “Reaper’s Gale’i” edasi loen?). Kui audioraamat annab nö tegelastele liha luudele (aga kuidas sa ikka tööd tehes sellist tekstimonstrumit jälgid), siis tekstimaterjal on üsna asendamatu romaanis mingil moel orienteerumiseks - mis iseenesest on muidugi päris õõvastav tähelepanek selle sarja iseloomustamiseks.
(Quick Ben, Kalam, Stormy)
“‘It keeps coming back to Shadowthrone, doesn’t it? No wonder I’m nervous. That slimy, slippery bastard–’
“Oh Hood’s balls,’ Stormy groaned, ‘give me that rice piss, if you’re gonna go on and on. Shadowthrone ain’t scary. Shadowthrone’s just Ammanas, and Ammanas is just Kellanved. Just like Cotillion’s Dancer. Hood knows, we knew the Emperor well enough. And Dancer. They up to something? No surprise. They were always up to something, from the very start. I tell you both right now,’ he paused for a swig of rice wine, made a face, then continued, ‘when all the dust’s settled, they’ll be shining like pearls atop a dung heap. Gods, Elder Gods, dragons, undead, spirits and the scary empty face of the Abyss itself - they won’t none a them stand a chance. You want to worry about Tiste Edur, wizard? Go ahead. Maybe they ruled Shadow once, but Shadowthrone’ll take ‘em down. Him and Dancer.’ He belched. ‘An’ you know why? I’ll tell you why. They never fight fair. That’s why.’” (lk 331)
(Mappo Trell, Cotillion, Iskaral Pust)
“‘I know I need not say this,’ the god said, ‘but I shall anyway. Do not give up hope, Mappo. For this, despair is your greatest foe. When the time comes for you to stand between Icarium and all that the Nameless Ones seek… well, I believe that you will not fail.’
Mappo watched Cotillion walk into darkness, the Hounds slipping into the god’s wake. After a moment, the Trell glanced over at Iskaral Pust. And found sharp, glittering eyes fixed on him. ‘High Priest,’ Mappo asked, ‘do you intend to join me in my journey?’
‘Alas, I cannot.’ The Dal Honese glanced away. ‘The Trell’s insane! He will fail! Of course he will fail! As good as dead, ah, I cannot bear now to even so much as look at him. All Mogora’s healing - for naught! A waste!’ Iskaral Pust rubbed at his face, then leapt to his feet. ‘Too many equally important tasks await me, Mappo Runt. No, you and I shall walk momentarily divergent paths, yet side by side to glory nonetheless! As Cotillion has said, you shall not fail. Nor will I. Victory shall be ours!’ He raised a bony fist and shook it at the sky. Then hugged himself. ‘Gods below, we’re doomed.’” (lk 446)
(Ganoes Paran, Hurlochel)
“‘Soliel. Mistress of Healing, Beneficence, the Goddess that Weeps Healing Tears. She must have let loose an ocean of them by now, don’t you think?’
‘Is it wise to mock her at this threshold, Captain?’
‘Why not? How has her infamous, unceasing sorrow for the plight of mortals done them any good, any at all, Hurlochel? It’s easy to weep when staying far away, doing nothing. When you take credit for every survivor out there - those whose own spirits fought the battle, whose own spirits refused to yield to Hood’s embrace.’ He sneered up at the the tent roof. ‘It’s the so-called friendly, sympathetic gods who have the most to answer for.’ Paran glared at the man standing before him. ‘Hood knows, the ones are straightforward and damned clear on their own infamy - grant them that. But to proffer succour, salvation and all the rest, whilst leaving true fate to chance and chance alone - damn me, Hurlochel, to that they will give answer!’” (lk 528)
(Fist Keneb, Grub)
“A chill rippled through the Fist. ‘How did you know we were headed west, Grub?’
The boy looked down, watched as Roach licked clean his big toe. ‘Sepik, but that will be bad. Nemil will be good. Then bad. And after that, we find friends, twice. And then we end up where it all started, and that will be very bad. But that’s when she realizes everything, almost everything, I mean, enough of everything to be enough. And the big man with the cut hands says yes.’” (lk 564)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar