Sarah Pinsker - Our Lady of the Open Road (Sooner or Later Everything Falls Into the Sea, 2021)

 

Kurblik lugu lähitulevikus, kus inimestele tehakse kõik justkui käepärasemaks: iseliikuvad autod, kodune meelelahutus, justkui turvalisus. Tulemuseks on muidugi, et korporatsioonid rikastuvad ja inimesed lihtsustuvad. 

Jutt on aga bändist, kes tuuritab Ameerikas erinevate esinemiskohtade vahel. Jutt pole siis kõrtsidest või klubidest, vaid pigem endistes tööstushoonetes ajutiste esinemispaikadega - sest klubides ja kõrtsides ei ole enam bände, seal saab õhtuks tellida holomuusikaelamuse (või õigemini muusika holoelamuse?), mis sobibki külastajatele (ikkagi tuntud esinejad ja kindel kvaliteet). Bändi põhiliikmed on sellist elu elanud juba paarkümmend aastat ja oma ringkonnas igati tuntud, aga eks niisugune peost-suhu tuuritamine on üsna muserdav, aga siiski on noori mässumeelseid, kes neid teavad ja kontserdile ilmuvad ning vahel ka mõne plaadi või särgi ostavad. Ja esinemisest saadav adrenaliin on ikka võimas.

Ühel õhtul peale järjekordset kontserti ilmub nende juurde vihatud meelelahutuskorporatsiooni esindaja, kes pakub neile tehingut: kindel sissetulek ja ei mingit lõputut tuuritamist. Bändi liider keeldub … aga järgmisel ööl juhtub midagi katastroofilist ning bändi tulevik on korraga väga tume.

Muusikateema oli viimati väga tugevalt esil “Wind Will Rove” tekstis, kus samuti noored mässasid muusika abil, aga veidi teistel põhjustel (sellest jäi küll postituses kirjutamata). Eks see vabaduse ja mugavuse vahekord on ikka teema, mis kunsti puhul oluline - selles tekstis on mugavus vägagi tugevalt vabaduse maha materdanud. Pinskeri tulevikunägemus on ühelt poolt päris masendav, samas … kindlasti paljud oleks vägagi rahul asjade sellise käiguga.