Jutt kolmest sõdurist, kes on saadetud kuhugi metsa vaenlase objekti õhku laskma. Ainult et mets pole just kõige tavalisem koht ning tulemuseks on see, et noormehed on sinna lootusetult eksinud. Sügisene aeg, külmad ööd ja vähe toitu (kuivõrd algne missioon pidi aega võtma vähem kui päeva). Lisaks tundub, et puudega … on midagi erilist. Üks noormees suudab maha lasta kaks jänest, millest siis lõkkel tehakse süüa. Teksti jutustaja Dima ei suuda neid süüa.
Järgmine hommik on see jäneste tapja kadunud. Kui kaks noormeest lõpuks hakkavad edasi liikuma, leiavad nad kadunu nülitud laiba puu otsas rippumas. Järgmisel hommikul on teine noormees kadunud …
Tekst on pigem õuduse või tumefantaasia kanti, nõiateema on siin vägagi esil (kuigi jah, eelpool ei kõssanud sõnakestki sellest). Tegevus leiab aset kuskil slaavilikus aegruumis, nimede järgi (Dima, Paša, Kolja) pakuks pigem mingit Venemaa reaalsust, mis võib olla üsna kaasaegne. Aga miks austraalia autorilt selline slaavi maailm, ei oska pakkuda. Igal juhul, vestlused nõiaga ja loo üsna psühhedeelne lõpp annavad igati plusspunkte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar