Kui olen mitmel korral elutargalt tõdenud, et prantsuse kirjandus mulle õieti ei istu (uh, viimati Schwobi puhul), siis nagu ikka, alati on erandeid: nagu see väike jutustus kolmest õest, kes naistena püüavad ellu jääda Teise maailmasõja järgsel Prantsusmaal. Või noh, eks ellujäämine algas tegelikult enne sõda, kui nende isa nad kodust välja kupatas, et teha ruumi oma uuele naisele ja selle järglastele - algselt oli selles kärgperes kuus last kummaltki vanemalt, peale õdede lahkumist jääb siis järele üheksa. Viimaks saadetakse isa mahitusel toona hilisteismelised neiud sõjaaegsesse Saksamaale tööle.
Naistest võõrtööliste elu Saksamaal oli muidugi ränk - aga prantslannadel pole see nii jõhker kui enamvähem orja staatuses poolataridel. Eks moraaliküsimused pole sellises olukorras kõige määravamad, meestega läbikäimine oli ühtaegu ellujäämisstrateegia kui ka noore inimese läheduse otsing (jällegi, poolataridel oli see hulga jõhkram). Sõja lõppedes tagasi Prantsusmaale, kus siis noorte naistena hakatakse viimaks oma elu üles ehitama - mitte et sealne riik oleks nii kõvasti kannatanud, ka okupatsiooni ajal säilis tegus ühiskond, mõned kodanikud olid ja on ikka tegusamad või rikkamad kui teised. Õed jäid küll ühendusse, aga igaüks valis oma tee, kuidas edasi minna.
Raamat jagunebki iga õe jutustuseks - üks õde püüab ausa tööga järjele saada, aga siis satub ta võimude huviorbiiti (süüks tuuakse see, et ta on aborti teinud; kuigi tegelikult aetakse taga ta vanemat õde). Kõige tagasihoidlikum õde leiab endale viisaka mehe, abielu, laps … seejärel õnne kokkuvarisemine. Vanem ja kõige särtsakam õde proovib õnne mustal turul äritsedes, aga suhted erinevate armukestega keeravad tal viimaks närvid mustaks.
Tekst on jutustatud emotsionaalse sisekõnena; õed võivad olla küll kokkuhoidvad, aga eks ikka kritiseerivad teiste õdede valikuid. Ja noh, see, kuidas õed kõiksugu intriigide tõttu vastu päid saavad, see läheb juba vähe jenoveevakirjanduseks. Aga stiil, eksole, stiil rokib (alati võib küll mõelda, et mida meesautor teab naiste hingeelust). Ja no see sõjajärgne ühiskond. Või noh, eks ühiskond ole koguaeg selline nõrgematele näkku keerav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar