Sel aastal juba kolmas kord, kui Taaveti tekste on avaldatud Loomingus või Vikerkaares, see on igati kõva tulemus ja ei heida küll midagi ette.
“Remontika” on lugu kahest naabrist - minajutustajast naine elab majas, mis mälestuste rüpes vaikselt laguneb, naabrist mees on ehitaja, kes igal vabal hetkel ehitab järjekordselt maja ümber, ja seda tõesti kogu aeg. Naine loeb luulet, pikutab ahju ees tugitoolis ja vaatab vahel naabri järjekordset ümberehitust. Selles on koguni teatud korrapära - kuidas näiteks mehel kulgevad suhted naistega. Ehitaja püüab paar korda ka naist aidata, aga see keeldub resoluutselt, las maja laguneb. Aastad mööduvad, vananevad mõlemad, kuni jäävad pensionile. Ja tuleb remont(ika).
Tegu oleks justkui kahe äärmusega, aga noh, naise lähenemine on muidugi palju hingelähedasem (ja laisale inimesele omasem). Aga tekst ongi eelkõige mehe lugu, mis jõuab oma …. kohase finaalini. Kokku vähe anekdootlik värk.
“Kootsing” on hoopis teisest ajast, ehk mil siinsed talupojad mõisale teopäevi tegid. Peale kupja kadumist toob mõisnik uue … töölesuunaja, kes korraldab töövõtjatele puntrakoosoleku, et tutvustada neile uusi põhimõtteid teopäevade tootlikkuse ja teoliste hingeelu järgmisele tasemele viimiseks. Talupojad teevad oma järeldused.
Sõna “kootsing” on hiljuti sõnaloome käigus esile kerkinud uudissõna ja lugemise ajal selle tähendus ei meenunudki, küll aga oli arusaadav selle olemus. Ja tõepoolest, töö mõisa hüvanguks on midagi enamat kui lihtsalt orjamine, sellest on talupoegadelgi … kõva kasu, nii nüüd kui tulevikus. Tekstis on mõned viited Kivirähki “Rehepapile” (või ehk millelegi muule? Autor kasutab tekstis ka mitmeid väljendeid, mis pole kuidagi “ajastuomased”), mis muidugi tekitavad naljakaid paralleele. Aga teema on muidugi … tõsine: kuidas me peaks paremini orjama tööandjaid.
Eks Taaveti mõlemad tekstid on omal moel löövad ja võiks osutuda loetavaks laiemale lugejaskonnale. Proovida võib ka kodulehelt lugemist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar