Mingil moel jätkab eelmise loo “... Tuli on igavene” laadi - ehk siis selline kammerlik ulme, aga seekord vähe tegevusrikkamalt. Kui järele mõelda, siis Kalmsteni paremad tekstid on need, mis väänavad lugejalt igasuguse lootuse - aga sealt tärkavast katarsisest sünnibki üsna raske nö ülendus. See tekst lugejat just läbi ei klopi, või noh, vähemalt minus ei tekita just erilist hingevärinat inglite ja surmajärgse oleku küsimus.
Kui kogumiku esimeste lugude puhul kiitsin maailmade loomist kui autori üht tugevamat külge, siis viimasel kahel puhul on see justkui ära langenud ning asemele on tulnud … ma ei tea, kammerlikum hämarulme? Või mõtteulme? Tegelased on justkui hüpiknukud saatuse (ja autori) käes, puudub … tumedam alge või hetketi kaarte segamini lööv Browni liikumine. Mitte et ma kuidagi sooviks, et autor kirjutaks nii nagu mina näha soovin - see oleks napakas mõte. Kõige loogilisem on, et mulle ei istu teatud teemad või võtted - kui need pole just väga hästi läbi viidud (kuid see on muidugi igal juhul haruldane).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar