Loo peategelasel on 30 aastane leping vanapagana või kuradi või mis iganes see olla võikski olendiga, mille järgi peab ta töötama selle aja tema põrgutööstuses. Loeb vaid tööaeg - ainus viis tööd mitte tehes lepinguaega täita, on olla nö ravipuhkusel. Ja selles põrgutehases õnnetusi juhtub - küll lõikavad terad jalad otsast või lömastub käsi või muid õudusi. Selliste vigastuste ravimiseks on vanapaganal lepinguga palgatud nõid, kes siis peaks ka õnnetuste ennetusega tegelema - et masinad ei hävitaks inimesi või nende kehasid liialt kergelt.
Kuid tööandja arvates on õnnetusi ikkagi liialt palju ning kohale saabub revidendist deemon, kelle ülesandeks on inspekteerida toimuvat. Palgalistele näib, et deemoni peaeesmärk on pigem nõia kompromiteerimine. Nõia eesmärk on aga …
Niisiis omamoodi lugu Vanapaganast ja Kaval Antsust, kus viimane küll on taandatud kasulikuks tööjõuks. Sest nii on … kasumlikum. Eks see ole mingil moel traditsioonilise ja nüüdisaegse kokkupõrge, traditsiooniliselt oleme küll ühed vinged vennad, aga tänapäeval pole aega ega ruumi kõiksugu eripäradeks, selleks pole ressurssigi (“mis küll oleks, kui kõik teeks nii” jne). Et jah, põrgu ei saa stabiilselt püsida (või noh, tulu teenida), kui Kaval Ants seal pidevalt trikitaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar