Chris Willrich - The Odyssey Problem (The Best American Science Fiction and Fantasy, 2023)

 

Mõned tekstilaadid kohe üldse ei istu mulle - ehk siis midagi kõvaulme laadset, mis toimub kuskil maailmaruumi tingimustes ja kõiksugu suured visioonid sellest, tollest ja kolmandast. Vahel olen seda enda jaoks nimetanud “rajaniemitamiseks” - kuigi Rajaniemi kirjutab niisuguste tekstide kõrval ka häid jutte.

No igal juhul siis jutt inimesest, kes päästetakse (arvatavasti?) põlvkonnalaevast, tutvub seejärel tsivilisatsiooni järgmise astmega ning seejärel võetakse üle mingi kõvasti edasiarenenuma kosmosetsivilisatsiooni poolt. Iga aste edasi paistab peategelasele midagi vaimustavat ja head, kuni siis tegelane avastab, et kõigel heal on oma hind ja kas see hind on ikkagi vastuvõetav (lähtudes siis … millest? Millisest kriteeriumist?).

Ma pole nüüd kindel, kas sain üldse pihta teksti põhiolemusele, sest noh, hoidku taevas mind selliste juttude uuesti lugemise eest. Posthumaanne värk, mis? Mentaliteediks siis: luua ulmet, mis ka ulme on (kuigi see peab koosnema tuttavatest detailidest, muidu see poleks vastuvõetav).