Travis Baldree - Bookshops & Bonedust (2023)

 

Teine raamat vägeva orksõdalase Vivi elust ja tegemistest ning seekord siis hoopis kangelaseks kujunemise ajast - kui ta oli alles alustamas oma palgasõduriteed.

Mis oli küll kiiresti lõppemas, sest ühes järjekordses lahingus lasi tal end võitlustuhinal üle võtta ning tulemuseks oli tõsine jalavigastus, mistõttu ta saadeti missiooni lõpuni paranema ühte sadamalinna - et siis peale kampaania lõppemist võetakse ta sealt kaasa (kui ta ikka on seda väärt ja tervenenud) või siis mitte (no tõepoolest, kui ikka on vigane … ja kas temaga on mõtet edasi jännata?). Rahutu ork peab nüüd aega viitma linnas, kus suurt midagi pole. Ja linnavalve ei salli teda - sellised seiklejad tekitavad kindlasti probleeme. Igavuse peletamiseks satub ta komberdama … raamatupoodi, mis on õige räämas ja mille omanik pole just optimismist pakatav. Aga Viv saab sealt raamatu, kus on palju mõõgavõitlusi ja seiklusi ja no päris põnev on.

Ja siis on seal pagaritöökoda, mida juhib veetlev päkapikk ning kus tehakse hõrgutavaid saiu ja küpsiseid. Tasapisi tekivad erinevad tutvused ning raamatupood … seal on tore aega veeta, seda saab vaikselt talutavamaks kõpitseda - nii, et suur orkinaine ei peaks kogemata vajuma läbi põranda vms.

Ent siis kohtab Viv midagi tuttavat - sarnast tunnet nagu sealt sõjakäigult kui jälitati surnumanaja hullu väge; miski oleks nagu linna imbunud. Järgmisel päeval kohtabki ta raamatupoes üht väga kahtlast tüüpi, kes midagi raamaturiiulite vahel salaja askeldab. Nagu hiljem selgub, on ta sinna peitnud midagi väga väga väärtuslikku ja samavõrra ohtlikku …

Nii nagu esimeses raamatus, siis kõige selle cozy fantasy juures peab ka midagi ohtlikku juhtuma; eks autor ehitab seda terve raamatu ja viimaks siis seinale kinnitatud püss teeb ka pauku. Aga muidu, kõik need suuremad ja väiksemad rõõmud, millega tegelased kokku puutuvad - juhul, kui nad avastavad, et tegelikult on sõprus päris tore ning selle tulemuseks üksteise aitamine, mis avab hoopis uusi võimalusi ja maailmu.

Eks Baldree maailmale on iseloomulik, et siin on palju erinevaid olendeid - pooled neist tunduvad olevat Baldree enese fantaasiavili (no eks küll mugandused olemasolevast). Selline kirevus on mingil määral päris väsitav - justkui kõik peamised tegelased oleks omaette liigist. Ja need erinevad liigid võivad omavahel luua ka romantilisi suhteid (no eks seda juhtu ka Pratchetti Kettamaailmas), mis mõjub kergelt ebaloomulikuna (eks orkide verd segati ka Tolkieni ja Frenchi raamatutes). Iseloomulik seegi, et sugudel pole siin mingit tähtsust, enamus tegelasi on pigem naissoost; ei tule ette, et oleks siin kohanud ühtki last.

Okei, viimased laused kõlavad nagu oleks mul midagi vastumeelset sellise maailma asjus (“mehed olgu mehed ja naised naised”) - no eks seal ole ka traditsioonilisi soorolle, aga pigem tõesti taustal. Minu jaoks on probleem selles, et see Baldree inimlik (no kui selliste olendite maailma saab nii kutsuda) ja sisemiselt soe maailm jääb kuidagi kaugeks. Muidugi on tore, et pea kõigis (no välja arvatud peapahalased) avaneb viimaks midagi positiivset ja lõpuks kõik laabub, aga see … läheb kuidagi kergelt, läheb ninnu-nännuks. Või noh, ühekülgseks.

Kui Baldree esimest raamatut saatis suur kiidukoor ja järgmistki oodati õhinal, siis noh, nüüd järgmist raamatut vast enam ostma ei hakkaks (no kui satuks allahindlusele, siis mõtleks). Sest noh, õieti ei tekkinud just suuremat lähedust selle ilmaga ka teise raamatu lõpetamisel. Aga see on lõppeks muidugi maitseküsimus.