Josef Nesvadba - Kapten Nemo viimne seiklus (Einsteini aju, 1964)

 

Ootamatult hea lugu, mis koosneks justkui kahest osast - kõigepealt pikem osa tekstist, mis algab kui parimas traditsioonis vähe lapsik retroulmelik seiklusjutt ja siis teksti viimased lehed, kus läheb korraga … korralikuks psühholoogiliseks andmiseks.

Ehk siis on üks tšehhi päritolu tähelendur, kes tõuseb üleilmseks kangelaseks ning edaspidi usaldatakse tema meeskonnale kõige ohtlikumaid ülesandeid. Meest tabab vähe suurushullustus ning ta peab end omamoodi kapten Nemoks koos Nautiluse meeskonnaga. Aga kuulsusest ja seiklustest saadav adrenaliin jätab oma jälje suhetele maapealsete kaaslastega.

Viimaks palutakse igavlevale (ja vananevale) meeskonnale viimast ülesannet - minna kohtuma võimalike tulnukatega, mis võiks meie Päikese ära hävitada. Ainult et kui ülesande täitmine õnnestuks, siis nad jõuaksid Maale tagasi tuhande aasta möödudes. Muidugi! Milline viimane seiklus!

Kohtutaksegi planeedisuuruse tulnukalaevaga - selle asemel, et see laev õhku lasta, satutakse kontakti nende olenditega - kes/mis on siis õige veidrad olendid ja tehnoloogiliselt kaugel ees. Ning neil on maalastele üks küsimus - millele need ei oska kuidagi vastata. Tulnukad jätavad Päikese hävitamise ja suunduvad edasi. Kui aga siis kapten ja tema meeskond on tuhande aasta möödudes tagasi Maale jõudnud …

Vaat see lõpuosa kontrast ongi see, mis teksti üllatavalt heaks muudab ja millele see varasem retroulmelik seiklusjutt on pinnast kenasti valmistanud (sest noh, kogu jutt võinukski olla vaid tagasijõudmisest). Eks siit võiks kindlasti leida paralleelle ameerika vanameistrite juttudega, aga kas nüüd Nesvadba nende tekstidega nii tuttav olla sai.

ulmekirjanduse baas