Autor on siis võtnud ette juurelda, et milliseid muinasjutte või muistendeid võiksid jutustada surnud oma surnute ilmas. Mis siis autorile tähendab seda, et omal moel peavad need olema vastandid maistele juttudele. Millega algaksid need tekstid? Ja kuidas oleks vastand või mugandus lõpule “ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni”, kui surnute maailma ongi igavene. Äkki on sealgi oma … paradiis või midagi: surnute maailma järgne maailm (antud loos siis “the Maw”).
Ja äkki on surnutelgi oma trikster, ühenduslüli surnute ja ja surnutejärgse, ee, maailmaga. Või on seegi trikster legend, mälestus elavast maailmast - kuidas saab keegi olla esimene surnu, kui ometi pidanuks sellele eelnema kõiksugu protoinimesed ja inimahvid ja mis kõik veel.
Lool on huvitav algidee, aga selle elluviimine jääb minu meelest fantaasiavaeseks. Et noh, kas siis vastandumine või peegeldumine on just kõige originaalsem lahendus. Noh, muidugi, kui tõesti olla originaalne, kas see võiks siis olla õieti loetav või arusaadav meie kogemustest lähtudes. Või noh, ehk tõesti on surnu vaid antipood elavale inimesele. Mitte et ma seda ise arvaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar