04 märts, 2024

Kadri Pettai: Jaanik (a)


Lihtne ja ehe nagu vanilliplombiir pulga otsas. 
On hästi tore, et noortekirjandus pakub ka sellist ema nagu Triin: lahedat, sõbralikku, omast, hoolitsevat, armastavat ja ometi mitte korralikus paarissuhtes või vähemalt ammu abielus olevat. Loen seda raamatut ja selgelt samastun Triinuga, ta on nii eluline. 
Samas ainult Triiinust poleks põnevat lugu saanud. Selleks on Jaanika. Kuna see on raamat, mis EI viskle vahepeal "noortekirjanduseks" peetava kirjuta-kõigest-hirmsast-mis-pähe-tuleb-ja-keera-kaks-vinti-peale-ülesande käes, vaid ongi täiesti normaalse tooni ja õhkkonnaga lugu, on vaja probleemi, mis EI oleks "kellegi hukkumine-kadumine".
Mis annab hea probleemi? "Ema, aga kes mu isa ikkagi on?" näiteks. 
Jaanika on igati meeldiv ja usutav, helge ja selge seitsmeteistkümne aastane piiga, kes ei tea midagi oma isast - ja nüüd tulevad nad elama ema vanasse kodukanti, kust too lahkus umbes täpselt Jaanika sigitamise järel.
Õige aeg ja õige koht, kust otsida, eks?

Otsingud võtavad päris ootamatu pöörde, kui selgub, et Jaanika kuuleb ja isegi näeb kohalikku majavaimu Tobiast. Metsas elavaid haldjaid ja tiigis elavaid näkke. Miks? Kuidas? 
Ja Triin on küll armas ja hea, ent Jaanika muretseb ta pärast veidi. Millal ema üldse viimati seksis?
(Minule oli see teismepõlves täiesti tuttav ja arusaadav küsimus. Ehk mina pole kunagi aru saanud ei nendest, kelle jaoks viis või kümme aastat vanemad kaaspeaolisedki juba vanainimesed on, ega nendest, kes oma vanemate voodielu peale mõeldagi ei või, sest öäkk.)

Et kogu lugu viimaks "Suveöö unenäo" stiilis romantiliseks komöödiaks kujuneb, ei peaks üllatama. Ent ma üllatusin siiski ja mulle see magusus meeldis. 
Ka emadele kuluvad vahel happy endid ära. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar