Värskeima Loomingu Raamatukogu väljaande kohta ei oskagi suurt midagi öelda. Brockmann on teadagi igati oluline nähtus eesti keele- ja kirjandusloo jaoks, ikkagi esimeste eestikeelsete luuletuste kirjutaja. Selle kogumiku koostaja on aga laiendanud Brockmanni loome tutvustamist laiemale lugejaskonnale, tuues siin ära autori nö emakeelset luulet (vastavalt siis saksa või ladina keelest) ja samuti tänapäevastanud (kah tõlge) Brockmanni eestikeelseid luuletusi.
Tõlkija leiab, et seni kasutusel olnud termin “juhuluule” tuleks pigem muuta “pühendluuleks” (lk 5), mis iseenesest ongi Brockmanni tekstide puhul täpsem mõiste (kõik see pulmade ja matuste teema), aga katusmõistena jääks vast kitsaks - no igal juhul minu jaoks kõlab mõistetavamalt “juhuluule” mõiste. Olles küll kogu valiku sõna-sõnalt läbi lugenud, ei oska siit midagi tsiteerida, jääb kuidagi väheinspireerivaks.
Eks omajagu üllatas, seni rohkem kultuuriloolasena nõukogude aja kirjanduselu talletanud Jaak Urmet tegeleb ühtlasi saksa keelest luule tõlkimisega. Ja miks ta selleks kasutab oma ilukirjanduslikku mina “Wimberg”, paneb samuti kulme kergitama ja ootama mõnd vimkat. Aga eks näis.
Igal juhul, selliste kogumike puhul on tihtilugu huvitavam kontekst kui tekst, nii ka siin on pigem huvitavam lugeda koostaja tõlgendusi, mitte et koostaja seda ise sooviks: “Märkustest ja kommentaaridest on siinses valimikus ära toodud ainult kõige olulisemad, et mitte paisutada saateosa mahtu liiga suureks. Ja eelkõige tuleb neid luuletusi lugeda ikka kui luuletusi, mitte kui kommentaaride rägastikus ekslemist nõudvaid tekste!” (lk 58). Et siis üheltpoolt justkui kergelt akadeemiline lähenemine, teiselt poolt palav soov lihtsalt tutvustada luulet. Nojah.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar