Kui selle seeria eelmise jutu puhul arvasin, et kaks esimest juttu oleks parajad lühiromaaniks, siis käesoleva teksti lisandumisega saakski pea 200 leheküljelise romaani. Tees, antitees, süntees.
See tekst siis võtab uuesti ette “Kes varju püüab” sündmustiku, aga kasutab selleks uusi vaatenurki. Ja noh, selgub põhjus, miks õieti tahetakse õhku lasta seda Gatwicki lennujaama - põhjus on võrdlemisi päevakajaline ja sellisena vähe üllatav lahendus. Ja noh, Ahto leiab viimaks võimaluse, kuidas selle ajasõlme võiks viimaks lahti harutada (aga eks seegi jääb viimaks lahtiseks). Muus osas aga samas nagu uut kvaliteeti ei lisandu, ka need erinevad vaatenurgad ei tee just teksti ülevamaks.
Nii võttes ehk mõneti pettumust äratav tekst - või siis oleks jälle jätku oodata, mis ehk lahendaks laiemas plaanis selle tekstimaailma?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar