Inga Gaile - Ilusad (2024)

 

Päris võimas romaan, vast üks selle aasta mõjusamaid lugemiselamusi. Eriti siis raamatu esimene osa, mis keskendub Violetale ja Vilksile ja Ravensbrücki koonduslaagriga seonduvale, see on emotsionaalselt … päris päris karm. Ja kuivõrd iga järgmine põlvkond on samuti vägistamisest sündinud ning isaduse mõiste on selles romaanis õige voolav, siis kokku moodustub vägagi häiriv traumakirjandus - kuidas seda võivad kogeda naissoost lugejad?

Alljärgnev tsitaat pole küll raamatu kohta tüüpiline, aga samas iseloomustab üsna hästi selle Violeta osa maailma - laps sünnib, ema jääb ellu (aga kuidas?), edasi pole enam nii otsene mass-vägivald, aga … mis õieti edasi. Kui muidu on ilukirjanduse keskseks teemaks armastus, siis siin see õieti ei saagi teemaks: kuigi sellest ka räägitakse ja mõnel puhul õhatakse, on see lõpuks kõrvaline, olulisem on elus olemine, mingil põhjusel (Violeta!), sisemine stabiilsuse taastamine. Ehk eksin.

“Palun, Jumal, palun aita teda, ma tean, et sind ei ole olemas, kuid aita last, aita seda last, saast! Ma räägin sinuga, idioot, nõdrameelne, aita sel lapsel välja saada. Aita, palun! Meie isa, kes sa oled täis situtud taevas, mis on punane kõigi nende verest, kelle oleme tapnud, missugune, kuradi päralt, on sinu nimi, kus on sinu nimi, mul on ükskõik, missugune on sinu nimi, ja pühitsetud see pole, see pole, see pole pühitsetud, pressi, pressi, kullake, pressi, Magda, karjun talle, pressi, ma tean, et see pole Magda, ma tean, kurat võtaks, las see laps tuleb sellesse kohta, mis võib-olla on ka sinu kuningriik, sest jänesed on siin inimesed ja miski pole siin püha, sest kõik on püha, sest kõik on kannatamine, sest kõik on kannatamine, sinu tahtmine, sinu tahtmine, sul pole vähimatki tahtmist, sest kui sa suudad Erlenile anda võimu, kui sa suudad enda võimu minule, ärgu sinu tahtmine sündigu mitte kui kunagi, mitte kunagi, kuid aita sel lapsel sündida, igapäevast leiba ei ole mul vaja, sest pole enam päeva, Jumal, ja pole enam leiba, mis ei oleks siginenud tapetute laipadest, ja mina ei anna kellelegi andeks, ja sina, hoorapoeg, ära mitte proovigi mulle andeks anda, mulle pole seda vaja, mulle pole seda vaja, kuuled, sa rõvedik, sina, kes sa midagi ei mõista, lapse peakene tuleb välja, ma palun teda, et ta ootaks hetke ja pressiks siis uuesti, et ta kõige nimel, mis pole püha ja pole seda kunagi olnud, pressiks, kullake, hüüan ma läti keeles, tema pressib ja laps langeb minu käte vahele nagu viinamarjakobar ja hakkab kohe karjuma, igavesest ajast igavesti, meil pole millegagi nabanööri läbi lõigata, ma panen lapse talle rinnale ja tal on piima, ära lase mul langeda kiusatusse ja tunnistada, et sa siiski oled hea, Jumal, ma panen neile mõlemile oma mantli katteks peale ja heidan nende kõrvale looteasendisse ja nutan.” (lk 62)

Muidugi, mõnedki lõngad jäävad siin raamatus hämaraks, kuna ma pole lugenud autori varasemat romaani “Klaas” (eesti keeles 2018). Et miks see Ilze nii oluline on, Gudsbergise lugu ja muidugi ka Vilksi ja Cirula eellugu. Eks tuleb lugeda.