Hiljuti ilmus kogumik Hereward ja Fitzi lugudest ning kerge üllatusena avastasin, et kaheksast loost neli on loetud (sarja kolmas, viies, seitsmes ja kaheksas - vähemalt mingilgi moel kronoloogiliselt), kolm lugemata juttu on kodustest antoloogiatest kättesaadavad (kaasaarvatud siis see tekst) ning vaid üks tekst pole mujalt kättesaadav (sama “jama” oli Kelly Linki viimase jutukoguga). Kuigi nojah, pole neid lugusid üldsegi järjest lugenud ja nii vast oleks vähe loogilisem nii mõnigi asi - käesolev lugu on näiteks teine selle sarjast (ja no esimest pole üldse lugenud).
Seekord on neile siis ülesandeks tehtud ühe imeliku jumala kahjutuks tegemine - aga see asub kuskil arhipelaagis ja vägagi kaitstud kohas, oleks vaja sealsete piraatide abi. Saadaksegi nende laevale, ainult et piraatide kapten on üks imelik naine, kes võib muutuda leopardiks. Ja noh, nagu Hereward ja Fitz üsna pea avastavad, siis muuhulgas kuulub kapteni menüüsse inimliha. Siiski sunnib nukk Fitz oma kallis inimesest kaaslasest selle kannibaliga sõbrustama ja noh, üks asi viib teiseni. Mis küll ei tähenda, et kapten loobuks ähvardamast oma võimalikku kaaslast ära süüa, kui ta peaks naist kuidagi alt vedama.
Piraatidele nimelt lubatakse legendaarset Sarsköe õpetlaspiraatide varandust - Fitz ja Hereward aga jätavad rääkimata (nagu kapten arvaski), et milline jõud seal varanduse juures pesitseb. Ning kui seltskond sinna jõuavadki, võtab neid vastu … hiiglaslik meritäht, mis asub neid hävitama. Fitz peab nüüd pingutama ja kapten saab pahaseks.
Iseenesest puhas meelelahutuslik kelmilugu, justkui samas paadis Michael Swanwicki Darger ja Surplus juttudega (või noh, eks näiteid on kindlasti veel ja veel, aga Swanwicki sai lihtsalt hiljuti loetud).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar