Ulme?
Jutt?
Olendid? Ei olendid oleks vale.
Tuttav Eesti? Ilmselt ka vale.
Jutt on väga hea.
Alguses läks lugemine raskelt, sest mingi mees kuskil Eestis üksinda vanas talumajas ja joob viina? Üldse mitte minu tassike teed. Kõik on vale.
Aga siis tulid mälestused, meenutused ja hakkas vormuma, milles uba, miks ta seal on, mida ta teeb.
Ah, arheoloog!
Ah, veider vile!
Jutt hakkas elama. Peategelane hakkas elama. Lisaks meeldis mulle hirmsasti, et ta pole idioot, kes ei mõtle millelegi, vaid tema mõtted, arutlused, uiud olid kõik sellised, mis minulgi peast läbi käiksid, kui olukord minu elus ette tulnuks.
Väga rahulik ja ometi pingeline lugu.
Väga armas ja mõistetav lõpp.
Tunnustan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar