21 jaanuar, 2019

Meelis Friedenthal - Vinguv jalaluu (Vinguv jalaluu, 2018)


Kui Friedenthal ulmet kirjutab, siis see kohe eristub harju keskmise ulmest – mitte et see kellelegi uudiseks oleks. Nüüd on autor ette võtnud jaurava luu saladuse – kes maarahva kohapärimust on lugenud, need on ikka peale sattunud mitmetele nö õuduslugudele, kus mingi luu märatseb võpsikus ja püüab kurja teha.

Aga siinses loos … on see teistmoodi. Luuks on keskaegsest peldikust välja kaevatud luuvile, mis paistab pärit olevat Indiast ja siis sajandite eest siin kaugel Põhjas ära kaotatud või peldikuauku minema visatud. Arheoloogid on ikka uudishimulikud (nt „kas Lembitu kasvatas kitsi või lambaid?“), nii ka loo peategelane puhub seda kurja välimusega asjandust … ja saab kummalise (ja verise) nägemuse osaliseks. Nimelt avaneb selles nägemuses olustikupilt olendist, kellelt võiks pärineda see jalaluust tehtud vile (tähendab, mitte et ta olnuks meisterdaja – tema jalga kasutati selleks, ja vastu omaniku tahtmist).

Kui kogumiku teised loetud (või poolelijäänud) tekstid on enamvähem seikluslikud möllud, siis Friedenthali lugu on pigem meditatiivne õudus, mille käigus peategelane on potentsiaalselt kaotamas mõistust (kui nii võtta, meenutab see pisut Mahkra nakatunud Kreutzwaldi). Kui Tänavi puhul ei leidnud õieti looülest tasandit, siis Friedenthali puhul tekib kahtlus, et see teine tasand liigud niisugustes esoteerilistes sfäärides, et … raske on sellest kinni haarata (võin küll vabandada, et aega on vähe ja osa tekstist läks une arvel … kuhugi eemale. Aga ikkagi).



ulmekirjanduse baas

Kommentaare ei ole: