Kui autori eelmised kaks proosateksti olid nooremate inimeste vaatepunktist, siis seekordne üksiku vanema naise lugu, kes eluõhtul käib iga päev linnas õunu müümas. Istub seal saatusekaaslasega leti taga, müüvad päevas mõne euro eest oma koduaia saaki, enamuse kaasavõetust tuleb õhtul ikka bussiga tagasi koju viia. Ja kodu, mis sealgi teha. Naised räägivad iga päev pea sama juttu, joovad teevad kui selleks õige aeg, vaatavad linna korduvat elurütmi. Ainult päevad lähevad sügisel üha lühemaks.
Et siis selline tõsine ja tasane lugu elu sügisest ja üksindusest. Eks sellised õunamüüjaid on ikka (veel) osa linnade foonist, hallid kogud, kellest kõnnid neid märkamata mööda. Nähtamatud linnaelu teenindajad. Autor on siin vahel õige poeetiline ja kujundlik.
“Ootan, et võiksin õuna kombel oksa küljest kukkuda ja pehmelt maanduda. Külm juba võtab võimust. Tunnen sügist kontidesse imbumas ja tajun lahtiütlemist.
Akna tagant kostab vihin. Loodan, et see on vikat.” (lk 437)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar