Kurblik lugu maatüdrukust, kelle vanem vend on korraga kadunud. Seal, kus ta teiste külapoistega midagi ehitas, seal üle raudtee, kuhu väiksed lapsed ei tohtinud minna. Tüdrukus tekitab segadust, kuhu vend kadus ja miks sellest ei räägita, miks teised poisid justkui ei tea, mis juhtus. Miks need poisid senini ei taha temaga tegemist teha. Miks matustel on kirstus hoopis nukk, mitte tema vend. Aga viimaks saab ka tüdruk teada, mis vennaga juhtus, kuhu vend jäi, mis on kurbuse koht.
Loo aegruum meenutab mõneti nõukogudeaegset külaelu, kus majandites hingitses elu ja väikemajapidajad jõid mehiselt. Noh, kaheksakümnendad või nii - mis on nii noore autori puhul huvitav valik. Algul tõesti arvasin, et tegu võiks olla autobiograafilise looga (mitte et mul oleks aimugi), aga tegu on pigem ikka puhta fiktsiooniga. Ja selline sisseelamine väikelapse maailma on päris huvitav, tema reageering traumale ja sellega toimetulek. Eks siin tekib kerge paralleel Unduski Tallinna nõukogude ajaga, mis on muidugi hoopis teine ooper võrreldes Aalmanni Võrumaa olustikuga (kuigi tekstis jääb täpsustamata, kus see õieti võinuks toimuda - lihtsalt nimed ja keelekasutus on lõunaeestilikud).
Igal juhul, päris huvitav ja sugestiivne suleproov (eks Aalmann ka mujal proosat avaldanud), hoopis midagi muud kui autori luule.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar