Andrei Ivanov - Päevad (2025)

 

See on siis Ivanovi esimene romaan, mida olen lugenud. Ja päris hea lugemiskogemus; kas ma seda just mõistsin, ei oska öelda. Tundub, et see pole just iseseisev tekst, vähemalt teades Ivanovi varem Loomingu Raamatukogus ilmunud raamatute pealkirju, paistab ta neile (eriti “Minu Taani onuke”) üsna palju viitavat. Kuid autoril on veel terve ports romaane …

Kuid tekst on sellisenagi loetav. Ei julge pakkudagi, kui palju on siin autobiograafilist ainest - mingis mõttes võiks seda pidada päevikuks 2021-2023 aastate kohta, mis harutab lahti loo emast. Ja perekonnast, kirjutamisest, identiteedist. Vene täiemahulise Ukraina vallutussõja puhkemisest. Aga jah, ema. Ja sünnikodu. Nende lahkumine. Suhted, teadagi, on keerulised ning mis õieti jääb?

Torkab silma, et viimasel ajal on Loomingu Raamatukogus ilmunud eesti proosa üsna omaelulooline (Pihelgas, Look, Davidjants), viimane puhtalt ilukirjanduslik tekst oli Saare “Loomad” (seda siis 2022). Ehk võiks millalgi taas vähe mängulisemat platsi tuua (aga mitte mingite konservatiivsete kändude plära!).

“Mõned elavad nii, justkui neid ootaks midagi ees - kes ootab armastust, kes on kindel ärkamises, mõni aga usub, et saab rikkaks või kuulsaks, või nii seda kui teist. Mina olen alati elanud veendumuses, et mind on juba kõik tabanud: minul olen mina ning sellega pean ma lõpuni rühkima, minu koorem olen mina ise, mina olen minu rist. Ees ootab surm, kuid ma ei lase tal mu päevi tumestada.” (lk 30)

“Pusin oma imeliku ja võimatu romaani kallal. Leian, et iga autor on oma jultumusega kohustatud kontrollima romaani paindlikkust, täiustades vormi; iga romaan peab olema katse kirjeldada midagi sellist, mida pealtnäha ei saa kirjeldada. Nagu ka inimese - ja kogu inimkonna - elu peab olema pürgimine võimatutest ülesannetest ülesaamise poole. Näiteks: saada rahast üle ja elada ilma rahata, saada religioonist üle ja elada ilma religioonita. Praegusel hetkel paistavad need ülesanded kahjuks täitumatutena. Ma ei ole seni veel kohanud inimest (isegi mulle vaimult lähedaste seas), kes oleks minuga nõustunud.” (lk 94)