Kirjeldus, kuidas lapsest kasvab tütarlaps ja siis neiu ja naine. Tinglikult võiks jagada raamatu kolmeks: kõige suurem osa on lapsest tütarlapseks sirgumisest, siis lühemalt tütarlapse ja neiu periood ning viimaks neiust naiseks. Muidugi, soo esiletõstmine võib kõlada muidu kui teksti alahindavalt, aga antud juhul on see vast õigustatud.
Ajaliselt on rohkem pidepunkte esimeses osas, nii on siin lapse vaatepunktist nähtud mitmeid sündmusi laulvast revolutsioonist taasiseseisvumiseni ja sellele järgnevast. Kui ma ei eksi, siis peamiselt Mustamäel (muidugi, trolle sõidab mujalgi); raamatu lõpupoole õpinguaastad näivad toimuvat Amsterdami laadses linnas. Aga aeg on muidugi kummaline nähtus, nii on esimeses osas väga nähtaval vanaema (raamatu tagakaanel on küll jutt vanavanaemast). Ja vanaema, tal on side hoopis varasema ajaga, 20. sajandi esimese poole eluoluga kuskil maakohas, kus inimestel oli teistsugune mentaliteet kui lapse kaasajas; ning see segu loodus- ja ristiusust kandub omakorda edasi lapsele - mis siis omal moel põhjustab hingelise segaduse kui taasiseseisvumisele järgneb kauboikapitalism oma uute nõudmistega elus läbi löömiseks (nt lk 99).
Tegelasi just palju pole - vanaema, ema, isa, vend ja mees. Ühel hetkel lahkub vanaema, ühel hetkel ema. Jääb tütar, üksi, kuhugi, seni veel kindla pidepunktita, varbad otsimas oma juuri. Kuskil on veel isa, kuskil on vend, kuhugi jäi mees.
Tegemist on tundliku, aistingulise proosaga, mistõttu lugemis- ja tõlgendamisvõimalusi on vast igale lugejale omasoodu. Eks algul tekkis paralleel Pihelgase “Lõikejoonega”, kuid tekstid on ehk liialt erinevad (kuigi jah, mõlema teksti peategelased jõuavad omadega viimaks suguvõsa maakodusse - Looki puhul jääb see viibimine küll õige hämaraks). Igasugu tsitaadimaterjali oleks siin küllaga, aga raske on kontekstist välja rebida. Hiljuti andis Look raadiointervjuu, kus seletab päris palju raamatutegelaste tausta; tasub kuulata. Ja noh, kahjuks ma ei oska ise huvitavamalt sellest teosest kirjutada.
Loomingu Raamatukogul nüüd mitmendat aastat järjest igati intrigeeriv avaraamat (2022: Heinsaar “Ööpäevik”; 2023: Kruusa “Üleelamiste vanake”; 2024: Pihelgas “Lõikejoon”), väga meeldiv.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar