Nagu Reiseli puhul, nii ka see tekst tekitas pigem rahulolematust. Et siis noormees ärkab peale hirmsat bussiõnnetust ning avastab end tühjast Ida-Euroopa linnast. Inimesed on kadunud, kõik on justkui hetkega pooleli jäetud. Ta leiab ühe paneelika allkorruselt keldripoe ning proovib sealt leida endale riideid (sest õnnetuse tagajärjel on oma rõivad ribadeks), seeasemel leiab lukustatud toa, kus on üks teadvusetu noorem naine. Et poes on puhkenud hooletu tulekasutuse tõttu tulekahju, viib ta naise välja.
Naise ärkades otsustavad nad koos hakata uurima seda tühja maailma: seda enam, et kummalgi neist on tekkinud erilised võimed - mees (Zen) võib tekitada tuld (ehk “Püromant”) ja naine (Marina) oskab ehitada igasuguseid masinaid (“Masinist”). Niisiis ehitab Marina mootorratta ja nad hakkavad sõitma mehe sünnilinna Viljandisse. Kuid nagu peagi selgub, pole nad sugugi ainsad elusolendid ja need võimed on neil antud kindla ülesandega.
Ühesõnaga, vähe jabur teaduslik fantastika. Kui Reiseli puhul oli see armastuse teema lahendatud kiiksuga, siis Talvik läheneb sellele üsna sirgjooneliselt - või noh, siin on Marinaga seotud mõned hämarused ja eks lõpplahendus mõneti päästab lugu. Aga jah, teksti põhiidee on üsna jabur ja sellisena vast noorteulme poole kaldu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar