Maiju Lassila „Tuletikke laenamas“, (Byronet, 2002), tlk H. Lepik

Üks korralik külajant, kus lihtne asjatoimetus viib kogemata kombel järjest üha enam vinti peale keerava sündmuste jadani. Soome kirjandusklassika, humorismi vallas eriti märgiline.

Ma just kõige suurem jantide sõber ei ole, aga ega selles osas siin midagi nuriseda ei saa – ilusti stiilipuhas värk ning kõik otsad jooksevad ka lõpuks ludinal kokku tagasi. Isiklikult nautisin kõige enam dialooge ja äärmiselt ehedat olustikku-inimesi. Täiesti usun, et täpselt nii see külaelu seal Põhja-Karjalas Liperi maakonnas tänapäevase Joensuu lähistel 18.saj lõpus, 19. alguses käiski! Noh, ogaraid juhtumisi võis keskmisse päeva muidugi ehk veidi vähem mahtuda, aga kõik see elu tiirlemine majapidamise, vara ja loomade ümber, külajuttude ringlemine, sobivate elukaaslaste otsimine jms, rääkimata sellest, et majapidamistes veel muldseid põrandaid ja põrandale sülgamise kommet leidus või et lõputu kohvitamise pruuk juba sügaval heades igapäevakommetes juurdunud oli, kõik see küllap on ehe, mis ehe.

Tegevustik toimub ka suuresti päris paigus, pseudonüümi taga peituva autori (sündinud Algoth Tietäväinen, hiljem Algot Untula) koduküla Tohmajärvi ümberkaudsetes külades ja Joe (ehk siis nüüdse Joensuu) linnas.

Raamatust on loomulikult tehtud ka mitu filmi, nt 1938. ja siis 1980, viimast võib vist isegi netiotsinguga vaadataval kujul üles leida.

Jutt ise on aga lühidalt järgmine – elatakse aga rahulikult Ihalaiste talus, vana Ihalainen teeb parajasti hambad laiali lõunauinakut, perenaine Anna Liisa aga jutustab läbi astunud Sõrmuse Miinaga näppude käia laskmise kõrvale külajutte … et kas Jussi must lehm (Kas Vatase Jussi? Ikka selle Vatase Jussi, jah) on juba poegimisega maha saanud ja mihuke vasikas oli ja kas jäi eluloomaks ja ega Vatane uut naist võtma ei hakka ja kui hakkab, siis kes passiks ja… no muuhulgas tuleb juttu ka linasaagist ja perenaise plaanidest neid homme lõugutama hakata (vist) ka sellest, et külalisele võiks kohvi pakkuda, ja siis ilmneb, et kogu majapidamisest on tuletikud sootumaks otsa saanud, ühtki hõõguvat sütt kah järgi pole, aga kuda sa järgmine päev linu lõugutad, kui pole millega saunaahju alla tuld üles võtta ja … aga eks leitakse hüva nõu – tuleb Ihalainen naabrite juurde tikke laenama saata, 6 versta vaja astuda, jõuab parajasti enne pimedat ära käia, ning et viimane aga palja hüüdmise peale üldse kõssata ei taha ja et Sõrmuse Miina seal kõrval ässitamas on, siis laksab perenaine talle leivalabidaga tagumendi pihta, mispeale Ihalainen lõpuks kargud alla saab, millist laksamist aga Anna Liisa hilisemate segaduste käigus muretsedes ja ahastades veel kahetsedagi jõuab.

Nojah, ja nii see Ihalainen teele lähebki, aga tee peal juhtub ta muidugi vana hea sõbraga kokku ja siis on vaja teist väheke kosjaküsimustes aidata ja siis on vaja seda ja toda ja saunatada ja linnas käia ning vastutulijatele lobajuttu ajada … Anna Liisa kodus aga imestab, et see tühipaljas tikkude toomine nii pikalt aega võtab ja siis hakkavad riburadapidi ka kõikvõimalikud kuulujutud kohale tilkuma. Kuulujuttudega on muidugi aga teadagi, et eks jutustaja räägi ikka nii nagu talle endale huvitavam tundub ja loomulikult tõepähe ka kõike, mida juba eelnevalt kellegi kolmanda käest kuuldud või ise mõeldud ja… Sinna kompotti lisandub veel muidugi ka viisaka dialoogikunsti kaudsus, kus jutt jõuaks nagu keskpõrandale kokku, aga kumbki vestleja ütleb ja arvab kuulvat veidi erinevaid tähendusi ja nii edasi.

Tore nüanss on veel, et lisaks kõigi ümberkaudsete inimeste teada ja kõneaineks olemisele on samamoodi teemaks ka kõik majapidamisloomad ja see, kas Vatase või kellegi teise lehm poegis ja mis siis sai on üsna levinud kõnealgatus, ning mis veelgi enam – külarahval on arvel ka ümberkaudsete inimeste etemad riidehilbud, parima püksipaarini välja; samuti ka kõik veidi suuremad varalised tehingud ja summad, mis nende eest saadud.

Mis kirjastusse puutub, siis ega Byroneti nime all ESTERi kataloogis vähemalt eriti pikka väljaannete loetelu ei tule ja kirjastamine on ilmselt lihtsalt lisategevus. „Tuletikke laenamas“ tundub olevat vana 1957. aasta tõlke uustrükk. Küllap leiti, et lugu vääriks värskemas köites välja andmist ja võeti kätte ja tehti ära, mis ju väga kena lähenemine asjale. Kaanepilt on aga teadlikemate lugejate sõnul hoopis algselt ühe Juhan Jaigi loo illustratsioon (kui ma nüüd õigesti mäletan). Ühtegi viidet pildi päritolule siit väljaandest ei leia, aga seda vaatasin küll juba isegi, et loo sisuga pilt siiski ülearu täpselt kokku ei lähe, selge siis, et miks.

Ahjaa, dialoogide ja möödarääkimiste kohta võib veel öelda, et õigupoolest oleks ka suuremal hulgal netikommentaatoritest sellest kõvasti kõrva taha panna – no täpselt samamoodi toimub möödarääkimine igasugustes vaidluslõimedes. Siin vähemalt on tegelastel vahepeal hea oma kujutlusvõimel põhinevat nördimust mõne käsil oleva tööjupi või siis vähemalt neutraalsema külajutuga maha rahustada.

Meeldejäävate stseenide nimekirja tuleb aga kahtlemata lisada Ihalaise ja Vatase saunaskäik – lugedes tekkis tahtmine ise ka mõnda korralikku leili ja kasevihaga sauna pääseda, nii isuäratav oli see põhjalik peksmine ja nühkimine ja punetamine.

Meel läks väga rahutuks. Ihalaisest hakkas juba kahju. Vahepeal räägiti Kämäräise lehmast. Kuid varsti läks jutt jälle Ihalaise imeliku hilinemise peale. Anna Liisa ütles:

„Ta ei ole kunagi nii lühikest teed kaks päeva käinud!“

„Kus sa siin nii kaua,“ oli ka Kanase naise arvamine.

Rahutus suurenes. Anna Liisa tähendas:

„Õieti peaks Hyväriselt küsima minema, kas ta käis seal, aga ei ole koduhoidjat.“

Ta ootas, et Maija Liisa pakub end ehk koduhoidjaks, kuid Maija Liisa omalt poolt ootas, et teda selleks palutaks.

Nii nad istusid ja ootasid. Üks ei julgenud paluda, sest tal ei olnud kohvi pakkuda, ja teine ei pakkunud ennast, arvates, et Anna Liisa ei pea temast lugu. Anna Liisa kirus endamisi:

„Et aitaks niigi palju ja jääks siia koduhoidjaks!“

Maija Liisa jälle vihastas omaette:

„Kardab vist, et ma siit midagi ära varastan, seepärast ei julge mind koduhoidjaks paluda!“

Ta haavus sellest raskesti. Vihaselt ütles ta natukese aja pärast ninaka trotsiga:

„Kuusela proua saadab alati mind endale koduhoidjaks kuulama, kui ta ära on… Tema ei karda küll, et tal midagi ära kaob…“

„Anna Liisa ei taibanud veelgi, vaid arvas Maija Liisa jutust, et Kuusela proua koduhoidjaks oleks ta heameelega, aga mitte siin. Temagi hakkas trotsima:

„Eks rikastel käi neid koduhoidjaks pakkujaid küll, aga kes see talukohta koduhoidjaks tuleb, kui palukski.“

Nad istusid tükk aega vihaselt, … (lk 58)