Milline raamat see on!
Miks ma ei ole seda nimetanud, kui mult mu lemmikraamatuid küsitud on? Olen seda lugenud kindlasti üle 40 korra, aga kuidagi ei ole ma julgenud sõnadesse panna, kuidas ma seda armastan.
Viimane kord oli ka piisavalt ammu (13 aastat tagasi, kui täpne olla), et tunda nüüd lugedes teksti uudsel moel, näha uudsel moel, märgata, kui imeliselt Lagerlöf selle kirjutanud on ja kui meisterlik on ta käsitööoskus. Kirjeldused on elusad, nii vägevad, et leheküljed, kus kirjeldatud järve või mägesid või möirgavat tulvavett on sama haaravad kui inimeste ja inimsaatuste eredad pöörde-, tipu- või hukatusemomendid. Tema jõevood elavad sama suurejooneliselt nagu tema Gurlita karu, nagu tema imelised naised, pehmed nagu oravapojad, kanged kui kuningannad, sama taltumatult elujõulised kui kogu loodus. Elavad samavõrd kui kavalerid, need igavesti noored, igavesti lõbusad, saja seikluse sangarid, ja ometi vaid armetud hüpiknukud.
Kirjutatud on imeliselt.
Lood on sama imelised.
Jaa, muidugi on raamatuid, mille keel ja kujundid on nii kaunid, et ei märkagi, kui nõrk ja tühine on lugu, mida jutustatakse. Kuidas kirjeldatakse tuhandest loost tuttavaid tegelasi ja nende tundeid, Rapsood juba laulis selle loo meile paremini ette, vana ühejalgne muinasjutte vestev naine sai samuti igati hakkama, miks sina enam? Aga keel ja pildid on nii kaunid, et lugeja unustab.
"Gösta Berlingi saagas" ei ole nii. "Gösta Berlingi saagas" on esiteks lisaks suurele vähemalt tosin väikest lugu, üks igale kavalerile peale Gösta ja mõned lisaks teiste oluliste tegelaste kohta. Need on hõrgud lood, Magusad, kaunid, oh need Lagerlöfi kirjeldused! Nende lugude abiga saab lugeja intiimselt tuttavaks paljude tegelastega, kes väljastpoolt teistsugused - ja mõnele vastikule saab korraliku karistuse ka.
Mida suures loos ei anta.
Suur lugu on peamiselt Göstast. Alguses on tema kohta tsitaat: ""Sest niisugustel hobustel, kes ei kannata kannuseid ega piitsa, on elu raske. Iga valu puhul, mis neid tabab, kihutavad nad mööda metsikuid teid haigutavate kuristikkude poole. Kui tee on kivine ja sõit raske, ei tea nad muud nõu, kui koorem maha paisata ja hullunult edasi tormata."
Sellisest mehest siis.
Ja naistest tema elus, nii noortest ja kaunitest kui igasugustest teistsugustest.
See on vormiliselt raamat Göstast. Ent sisuliselt naistest, naistest, naistest. Gösta on kui kiirtevihk, mis neid järgemööda valgusse ja lugeja tähelepanu ette toob.
Vanasti panin ma pahaks, et see, kes ta viimaks endale saab, on neist kõige igavam.
Nüüd mõtlen, et vahest ta polegi nii igav.
Ja võibolla oligi ikkagi just teda vaja, et Göstast "mees teha".
Huvitaval kombel saan ma alles nüüd ka aru sellest osast krahvinna ilusas hinges, mis pidas tähtsaks last, ainult last, tema ise pole midagi.
Alles nüüd. Kuigi 13 aastat tagasi olin juba 2 lapse ema.
Muidugi, eks oli Lagerlöf kõiges oma säras ja julguses siiski omas ajas sündinu. Tema kiindumus eneseohverdusse ja patukahetsusse, inimestesse, kes lükkavad oma õnne eemale, et teistele rõõmu teha ja jumalale meelepärane olla, ei ole kooskõlas sellega, mida mina nüüd tean ja kuidas tänapäevane psühholoogiateadus meid elama koolitab. Lagerlöfi tegelased ei saa enne õnnelikuks, kuni pole kõike ära andnud, mis neil anda on. Ent kui see on tehtud, saavad. Saabub turteltuvi õnn, mis on kõige magusam just nukruse ja valuga tembituna, kuid siiski saabub.
Lapsena uskusin põhjani. Üleni. Iga meele ja meeletusega, mis mus oli.
Et saada õnnelikuks, on enne vaja kannatada.
Nüüd ma tean, et kannatasin kaugelt ülemäära ja õnne see lähemale ei toonud. Vastupidi, kuni ma otsisin põhjusi ja viise, kuidas teistele vähem tüli teha ja mitte midagi kelleltki küsida, ei saanudki õnn tulla.
Ent kogu sellest elutarkusest ja valu vihkamisest hoolimata armastan seda raamatut ikkagi. Sest see rõõm ja hoog, mis nende lehekülgede lugejat lennutab, on vähemalt sama suur, kui vahepeal südant ja sooni puruks kiskuvad kannatused.
Ma kardan, et tunnen Gösta Berlingi meelelaadi, tema noorte armastajate meelelaade ja küllap ka Lagerlföfi meelelaadi liiga hästi.
Üles ja alla,
Väärilise vastase, olgu selleks loodus või seadus, komme või teine inimene, ees ei kumerdu kael ega tule jõust või tahtest puudus.
Kui seda veel nähakse ja tunnistatakse, pole piire ka sellel, mida sedasi tunnustatuna suudetakse.
Aga kui võtta ära tunne, et üritajast hoolitakse, et ta on kellelegi oluline, teda märgatakse ja peetakse meeles, kaob kõik.
Las ma lähen ära põlislaante rahusse, mõtleb Gösta. Mis mul sest, mis maailmas toimub.
Selline ta on.
Tema noored naised (enamjaolt) otse surma ei otsi, aga millegi üsna samaväärsega kohtuvad nad kõik ja teevad omad valikud. Ka majoriproua teeb samasorti valiku. Ka tugev Melchior Sinclaire saab midagi sarnast tunda. Isegi Broby pastoril on oma lennuhetk!
Oh, see on raamat, kus lennatakse kõrgele, kus tugevad tiivad lõikavad laotust nagu leiba - ja kuidas sellest kõrgusest siis kukutakse. Nagu telliskivi vabrikuvaremete korstna küljest. Nagu jääpurikas räästast. Nagu veiniklaas purjus preili sõrmede vahelt.
Kas kukkuja saab tiivad uuesti laiali, enne kui maapind vastu tuleb?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar