John Gwynne - Ruin (2016)

 

On see alles üks emotsionaalne seeria, autor leiab ikka uusi viise, kuidas heatahtlikku lugejat ja ta naiivseid lootusi maha tampida. Selle lugemine on üks paras vaev - kõik hea, mis jõuab kuidagi kokku klammerduda, see saab taas põrmu paisatud ning järjekordses lahingus või salasepitsuses langeb järjekordne hea tegelane. See kõik pole küll Eriksoni Malazani mõõtu tektoonika (juba maailmade, ajastute ja tegelaste mõõtkava pole võrreldavad), aga noh, sellevõrra kuidagi lähedasem, inimlikum.

Head tegelased võiks jagada ehk kolme rühma: Hele Täht (Corban 12, Tukul 4, Cywen 8, Coralen 5, Haelan 5), siis Tenebrali mässulised (Maquin 7, Fidele 6) ja noored kuningannad (Camlin 11). Hele Täht ja kuningannad jagunesid eelmises raamatus; selle raamatu hävingute tagajärjel võiks ehk toimuda Hele Tähe ja Tenebrali jäänuste ühinemine; noored kuningannad saavad iseenesest omamoodi puhastuse osaliseks.

Nö halvad tegelased ehk Asrothi järgijad on mõnes mõttes liikuvamad, kuna nemad jälitavad Hele Tähe järgijaid. Ühtaegu Tenebrali kui Hele Tähe järgijate hävitamisega tegelevad Veradis (7), muidugi Lykos (3), Ulfilas (10); kuningannade otsimisega on seotud rohkem kuninganna Rhini järgijad: Uthas (5), Rafe (5), Evnis (5) - need siis annavad lisaks vaatenurki Camlinilt nähtavale.

Peatükkide arv võib muidugi olla petlik, mõnel puhul kasutatakse nö vähemtähtsaid tegelasi kiireteks vaatepunktideks kuskil mõõduvõtmise keskel. Eks torkab silma, et Corbani seltskonnal on vägagi laiahaardeline ülevaade, samas Maquin-Fidele on üldse paariks hakanud ja noh … kuigi Camlin on kõige rokkivam tegelane, siis ega tegelikult see kahe kuninganna koos tegutsemine ei saa vaid ühe silmapaari läbi kõige paremat ülevaadet. Mõneti tähelepanuväärne on uus tegelane Ulfilas, kes siis kuningas Jaeli juhtiva sõdalasena tegeleb nii Haelani tagaotsimise kui ka Drassili ründamisega; tema silme läbi näeme, kuidas Calidus allutab Nathairile teised väiksemad kuningad, ja eks tema kogeb seda esimest Drassili lahingut, kui Corban teeb oma imetegusid. Kuigi hiiglaste roll üha kasvab, siis vaatenurga saab vaid Uthase kaudu, kel siis Rhini ja Asrothi toetusel plaan kõigi hiiglaste klannide kuningaks saada. Seni peab ta küll lahendama Rhini heaks inimeste jagelemisi.

Muidugi, suur probleem on õigusjärgsete pärijatega, eks siis seepärast ole suurem jaht kuningannadele ja ka noorele Haelanile. Eks siin ole ka isiklikke vastuolusid ja probleeme; markantseim vast Evnis (mis temast õieti sai?) ja ta poeg Vonn, kes kõigist vastuoludest hoolimata on … isa ja poeg. 

Ja siis on tähtsamate tegelaste romantilised või ka suguliselt vägivaldsed suhted: kõige rajum on Fidelega seonduv - Nathairi ema, kelle Lykos võttis oma valdusse (või kuidas seda öeldagi; igal juhul toimub see Caliduse maagia abil) ning kelle vabastas Tenebrali mässu käigus Lykose gladiaatoriks maandunud Maquin (keda siis gladiaatorina treeniti supertapamasinaks) ning põgenemise käigus tekib neil omakorda … aga Lykos ei jäta sellist naist. Siis on veel kaks arenemata armumist: Corban ja Coralen, Veradis ja Cywen (kahe paari peale koguni 1 musi!) - kuid kes neist muidugi üldse elus on peale Drassili langemist. Ja Veradis, kel võinuks ammu silmad avaneda, ja ehk nüüd on tõesti juba hilja.

Kui Asrothi Kadoshim on tänu Calidusele osaliselt maa peal tegutsemas, siis mis värk on nende Elyoni Ben-Elim inglitega. Nagu selle romaani lõpus selgub, on neil küll päris oma strateegia, kus maapealsetel on etturite roll. Millal siis need ikka tegevusse aktiivselt sekkuvad, kui viimasel hetkel?

Niisiis, igati kaasaegne, aga samas klassikaline fantaasia. Naised pole siin mingid iluesemed või köögikatad - nemad on ühtviisi võrdväärsed võitlejad. Ja noh, siis on Rhin. Ei saa öelda, et maailm oleks just meeletult sügav või karakterid just mitmepalgelised - küll aga on siin madinat ja möllu mitme romaani eest. Ja muidugi draamat - kuidagi peaks ikka tetraloogia viimane osa jõudma mingil moel positiivse lõpuni … aga hetkel on see küll kaugel (kui just ei lähe mingiks deus ex machina värgiks).

Aga korraks vaataks veelkord üle senise kolme raamatu peatükkide ja vaatenurkade jagunemise:

“Malice”: 7 tegelast, 88 peatükki - ehk siis sissejuhatav raamat, meeletu kogus Corbani vaatepunkti, lisaks muidugi Veradis (kelle kaudu siis Nathairi tegemised), teine positiivne kangelane oleks justkui Kastell, aga noh … Märkimisväärne erand on Ventos, kes jäigi nii siin kui järgmises raamatus marginaalseks tegelaseks ning kelle peatükk on vaid 1 lehekülg (mis siis pidi andma pildi nö pahade vandenõu ulatusest).

Corban 36

Veradis 19

Cywen 11

Kastell 9

Evnis 7

Camlin 6

Ventos 1

“Valour”: 11 tegelast, 120 peatükki - Corban ikka kõvasti esil, aga nüüd esile ilmunud Kastelli ustav kaaslane Maquin (kelle kaudu tekib ühendusliin Veradis-Lykos-Fidele). Cywen oluline, kuna teda päästetakse Caliduse küüsist. Ja tõusma hakkab Camlin, kes lihtsalt rokib. Veider, et Lykosel nii vähe peatükke, kuigi tekstis on ta vägagi meeldejääv: aga noh, eks see kajastub paljugi Fidele ja Maquini silme järgi.

Corban 30

Maquin 17

Cywen 15

Veradis 13

Camlin 9

Uthas 7

Fidele 7

Tukul 6

Coralen 6

Lykos 5

Evnis 5

“Ruin”: 14 tegelast, 93 peatükki - Corban küll liider, aga tõuseb Camlin, huvitav lisandus on Ulfilas ja Rafe, kaks nö spetsialisti pahade poolelt, kumbki pole kuidagi Asrothi ideoloogiline pooldaja, aga lihtsalt oma elukutse ja ellujäämise nimel teevad neid asju, mida teevad. Mõneti ootamatu on Haelani lisandumine - ta on küll Isiltiri pärija, aga ikkagi veel poisike (mingi oluline märk on Stormi kutsikate eest hoolitsemine?). Oma otsa leiavad Ulfilas, Tukul ja Evnis (eelmine selline vaatepunkti kadumine oli esimese raamatu Kastell). Evnis on seni igas raamatus esindatud, aga samas vast lühimate peatükkidega, ikka nii 3-4 lehekülge. 

Corban 12

Camlin 11

Ulfilas 10

Cywen 8

Maquin 7

Veradis 7

Fidele 6

Uthas 5

Rafe 5

Coralen 5

Haelan 5

Evnis 5

Tukul 4

Lykos 3

Theodora Goss - The Secret Diary of Mina Harker (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Autor jätkab klassika tõlgendamisega, seekord saab uut hingamist Bram Stokeri “Dracula” sündmused: ehk mis seal tegelikult juhtus. Seda siis tänu juhuslikult leitud päevikule, mis on kirjutatud Mina Harkeri poolt - kellel siis hoopis mitmekülgsem suhe Draculaga kui seni Stokeri romaani järgi teada.

Asja uurib ungari-iiri verega noor kirjandusõpetlane Dorothy Nolan, kes on saanud Fulbrighti stipendiumi Budapestis elamiseks ja töötamiseks; ta on varem aidanud doktoritöö juhendajat selle Stokeri romaani kommenteeritud väljaande tegemisel, ja eks see Mina Harker kuju on meeldivalt tõlgendusaldis - aga nüüd see päevik, tõeline päevik, heidab hoopis uut valgust Draculat jahtinud seltskonnale ning muidugi Mina ja Dracula suhtele. Kui Dorothyl avaneb võimalus tutvuda ühe pensionil ungarlasest gooti kirjanduse uurijaga, siis … oh üllatust, tal on võimalus kohtuda ka päris vampiiridega.

Tekst on kirjutatud aimekirjanduse vormis - peategelase eesmärk oli proovida seda avaldada mõnes akadeemilises ajakirjas. Nii ilmestavad teksti lisaks kõiksugu akadeemilise karjääri probleemidele (tõepoolest, ülikoolis on küll lahe õppida kirjandusteadust, aga hilisemas elus pole sellega just palju peale hakata) ka üsna ohjeldamatu hulk joonealuseid viiteid, mille sisu kõigub akadeemilisemast sisust ungari köögi hõrgutisteni; eks siin tekstis ole ka kerget kriitikat tänapäeva Ungari valitsemise asjus.

Goss mängib niisiis taas autorikujuga (mitte küll nii üksüheselt nagu kogumiku nimiloos), Dorothyl on õige palju ühiseid jooni autori elulooga - aga samas ka kindlalt eristuvat. Kuid selline lähenemine on üsna iseloomulik kogumiku mitmele teisele tekstile ning eks siingi kerkivad küsimused fiktsiooni piiride üle.

Amal El-Mohtar - Wing (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Kogumiku vast lühim proosatekst, kõigest neli lehekülge oh kui kujundlikku tundlemist. Neiust, kel on kaelaketi otsas pisike raamat, ja kes loeb suurt raamatut, mis on täis salapäraseid teadmisi. Ja siis ta kohtab noormeest, kes on neiuga igati ühtekas! Nende saladused …

Lühike tekst, mis põhineb kordustel ja muidugi need paljutähenduslikud hetked ja poosid. Või on see siis kellegi stiili jäljendamine. Nojah, mu jaoks ei hakanud see tekst tööle.

Ilja Prozorov - Lubadus (Looming 4, 2026)

 

Loomingu uue peatoimetaja esimene number on täis head proosat (hea küll, tegelikult ma vaid sirvisin Piret Jaaksi ja Piret Põldveri tekste, sest need on romaanikatkendid). Prozorovi lugu on nö täiskasvanute muinasjutt (või miks mitte ka fantaasiakirjandus) - isast, kes lubab oma noorele tütrele kokku lugeda lumehelbed. Nojah, teadagi, väikestele lastele lubatakse igasugu asju, aga kui tütar magama minnes teadküllkuidas otsa vaatab, siis … tuleb minna. Kohe. Põhja, otsima alget. Ja eks see siis ongi omamoodi lugu eneseleidmisest ja inimsusest.

Autor on tütre teemal varemgi kirjutanud, seda küll nö palju proosalisemalt (siinses loos on ses suhtes märgiline ema mitte mainimine). Aga see rännak, see on omamoodi spirituaalne lugemiskogemus.

Amal El-Mohtar - And Their Lips Rang with the Sun (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Idamaine fantaasialugu Päikese ja Kuu ainetel ning nende austamisest. Idamaine siis maailma poolest, ka loo jutustaja järgib sellist tehnikat ning eks ka loo lõpus on varuks omad üllatused. 

Tekst on esitatud Päikesekummardajate vaatenurgast, kirjeldades seda preestrinnade kogukonda - sinna on välja valitud eriliste tundemärkidega tüdrukud, keda koolitatakse 14. eluaastani, seejärel 28. eluaastani esitavad nad neljateistkümnekesi igapäevaselt päikesetantsu (sest muidu ju päike ei tõuse). Seejärel ollakse elu lõpuni seal elada (kus on küll igati vaba elu - lihtsalt ei tohi rääkida ega lahkuda).

Aga on üks naine, kes omal ajal visati sealt sõsarkonnast välja, sest … tal tekkis suhe Kuu vennaskonna noormehega. Ja milline patune suhe! Milline hetkeks lahvatav kirg ja milline patu tagajärg kõigile osapooltele. 

Tekst on algul kergelt tüütu, aga siis see kommete kirjeldus on päris pilkupüüdev ning muidugi see lahvatav kirg ning sellele järgnev draama - vaat et lugeja südant murdev.

Maria Matios - Magus Darusja (2026)

 

Järjekordne raske pärl Loomingu Raamatukogust, sel aastal midagi sarnast ehk Soometsa ja Drndiči puhul (Krohn ja Ginzburg on siiski veidi erineva, ee, alusega).

Lugu siis sellest, miks Darusja on lõpetanud rääkimise ja elab põhimõtteliselt omaenda maailmas, oma valude ja tõekspidamistega. Romaan jaguneb kolmeks osaks - kõigepealt Darusja enda vaatenurk, seejärel ta elukaaslase nägemus, viimaks isa ja Darusja lapsepõlve lugu. Kronoloogiliselt liigub tekst tagasi minevikku, saavutades nii oma õudustäratava lõpu (või siis alguspunkti) nõukogude aja kinnistumisega sellesse Bukoviina kanti.

Ja noh, trauma ja sellega elamine või ka allaandmine. Elu läheb edasi peale kõiki juhtumeid, aga kuidas õieti? Mil viisil seda varjata või alla suruda. Järelsõnas on toodud paralleeliks kreeka tragöödia ja selle koor - just selle küla koor on selline … laviin, mis elu ikka edasi kannab ja omal moel ka tasandab ja alla surub. Inimesed on võimelised nii õrnusteks, suuremeelsuseks kui mitmes vormis vägivallaks ja hoolimatuteks ihadeks. Ja siis on Darusja.

Omamoodi huvitav on ka küsimus rahvuslikust identiteedist - ajaliselt on seal kandis Poola ja Rumeeni ülemvõim, seejärel saabub nõukogude võim oma hullemate represseerimistega, tagajärjeks on kohaliku elu degenereerumine, nagu nähtav esimese-teise ja kolmanda osade võrdluses (mitte et siis kunagi olnuks kungla rahva mentaliteet - lihtsalt elu oli kuidagi … täielikum). Ega nad seal raamatus idenfitseerigi end laiemalt ukrainlastena, ikka oma Bukoviina rahvakilluna (või noh, mäerahvana). 

Ja siis on Darusja, kes nüüd käib isa haual ning lapsena käis ema järel. Ja peavalud ja miks ta ei söö kommi. See viimane osa lõikab lõpule lähenedes ikka väga valusalt ja potentsiaalselt pisarakiskuja. Jälle järelsõnas on palju tähelepanu pööratud vaikimise kujundile, aga tundub üleliigne seda siin korrata.

Ja järelsõna järgi paistab, et autorilt võiks veel midagi tõlkida: “Pöögimets”, mis siis käsitleks Bukoviina ajalugu läbi viimaste sajandite; see oleks kindlasti põnev ja silmiavav lugemine.

“OI-OI-OI… Mitte inimesed üksi, vaid ka kurat ise on närvis, kui kellelgi on veidi kauem hea olla, kui kuradil plaanis. 

Kuid ka kuradi plaane korrigeerivad lihtsad inimesed, kes usuvad Jumalasse, valmistuvad armulauaks ja paastuvad, õpetavad lastele kuuletumist ja issameiet, mälestavad surnuid ja kannavad hoolt oma laste tuleviku eest.

Ei, ei ole ühelgi kuradil sellist jõudu, kui kadeduse, vihkamise ja kättemaksu tunnil on lihtsatel inimestel…” (“Mineviku draama”, lk 51)

Theodora Goss - Letters From an Imaginary Country (Letters from an Imaginary Country, 2025)

 

Järjekordne kujuteldava maa jutt - Thüle nimeline koht,  mis seekord paikneks justkui Kirde-Euroopas (lk 279), aga on küll üsna kesk- (kuskil mainiti aprikoosipuu õitsemist) või ka põhjaeuroopalike reaaliate ja folklooriga (no tõepoolest, muuhulgas trollid?) - või siis võib seda võtta ka kerge allegooriana kaasaja Ungari olemusest.

Niisiis postsovetlik riik, mis omal ajal oli kenasti demokraatlikel radadel, ent siis jäädi ühe juhi lõputu valitsemise alla - endised ideaalid jäävad küll nö kultuurilistesse või akadeemilistesse unistustesse, aga repressiivne riigiaparaat ei salli enam teisitimõtlemist, muuhulgas saates süüdlasi sunnitööle (metsatöid tegema?).

Mis teeb olukorra erilisemaks, on siis selle Thüle kandi folkloorsed jõud, mis justkui taaselustavad oma iidset mõõduvõtmist - ühed toetavad autokraati (või noh, võtavad hiljem koguni võimu üle?), teised astuvad sellele vastu justkui demokraatlike jõudude poole asudes. Eks sellistel jõududel võivad ka olla hoopis teised motiivid kui ühe postsovetliku riigi võimu või vaimu küsimused.

Lugu on esitatud kirjadena Theodora Gossile, kes on suguluses selle kandi rahvaga. Nende kirjade kaudu (pole küll ühtki kirja Gossilt endalt) avaneb olukorra muutumine - algne puhtalt folkloorne huvi muutub ajapikku üha poliitilisemak - Thüle intelligents satub režiimiga vastuollu, organiseeritakse proteste ning tulemuseks on repressioonid. Ka Goss satub sellesse segadusse. Kirjavahetus pole vaid Thüle teadlastega, nüüd osalevad ka ameerika ajakirjanikud jms.

Eks omamoodi küsimusi tekitab sellise Thüle kandi identiteet, kord põhja-, kord keskeuroopalik; seetõttu näib tekst olevat suunatud eelkõige ameerika lugejale, minusugune kratsib aegajalt kukalt selle rosolje asjus. Aga noh, jutt on see kooruke, mõte on see iva, ehk tegu on muidugi ilukirjandusega. 

“She is one of the most promising graduate students I’ve had in years, with a genuine love of folklore and Eastern European languages - she’s currently working on her Thülian, which I understand is a sort of distant cousin of Latvian or Estonian.” (lk 278)

Kivivalgel - Kaadervärgid (Looming 4, 2026)

 

Tekste võiks nimetada argielu anarhiaks - püüd vabaneda kivistunud reeglitest, olla elus ja loominguline. Või mingil moel on see kõik tõesti kui eneseabi … kaadervärk, ja tulemused võivad olla vägagi erinevad. Aga noh, nii see eluke veereb.

Jutud loetavad Loomingu kodulehelt.

“Kaadervärk peab olema heterogeenne. Ta peab koosnema eri tüüpi disparaatsetest, ühismõõdututest osadest nagu klotsid ja värvilised kivid. Ja plastiliin ja ajakirjast väljalõigatud pildid ja kirjad ja mündid ja teekann. Naelu täis löödud puuklots, poolenisti vett täis purk, milles on kahvlid, tikandiga taskurätt. Märgid, sõnad, pildid ja materjal. See on kaadervärk. Vohang. Reaalsusemasin. Erik Alalooga – üks eesti põhilisi kaadervärkide meistreid Vaike Lubi kõrval – on neid asjandusi nimetanud ka vabastatud masinateks.” (“kaadervärgid. kummardus vaike lubile 2”, lk 454)

 

“Et kui minus juba aastakümneid kinnismõttena kangastub kujutlus kellestki, kes kirjutab igale poole – seintele, mööblile, põrandale, lakke, paberitele, raamatutele ja raamatutesse, lauanõudele jne –, siis ei ole tingimata tegu kujutlusega ümbritsevast olevikulisest materiaalsest maailmast eraldumisest ja abstraktsetesse kujutlustesse lämbumisest, vaid väga spontaanse, vahetu praktikaga, mille käigus antakse materiaalsele maailmale lakkamatult lisamõõtmeid. Maailmale lisatakse uusi maailmu. Võideldakse üheplaanilise, lämmatava, tähendusetu perse vastu.” (“keegi, kes kirjutab igale poole”, lk 457)

 

“Ühesõnaga, hävitustöö tulemusena sünnivad ja taastulevad mu ümber hävitustööd, sünnid, taastulekud, nende kõiksuguste väes- ja käesolude praktikad ja teooriad. Nõnda nagu tuli mõistab oma leeki või tuulispask oma keerlevat kuju stabiilsena hoida, on need hävitused ja taastulekud moodustanud enda ümber või endast teatava struktuuri või identiteedi, ad hoc reaalsuse, et mitte järgmisel hetkel pauguga ümbritsevas aines laiali pihustuda, ent toiminud siiski edasi hävitustööna ja sodise sünnina.” (“marie kondo from hell”, lk 458)

Amal El-Mohtar - The Lonely Sea in the Sky (Seasons of Glass and Iron, 2026)

 

Kui nüüd üldse midagi aru sain (peale peategelase ebaadekvaatse oleku), on see tekst omamoodi alternatiivsest eluvormist, seda siis Neptuuni teemantite näol. Mis võimaldaks oma tõmbumiste tõttu justkui esile kutsuda teleportatsiooni võimalust. Ja noh, kui inimesed selle toimimise viisile mingil moel pihta saavad, tekib küsimus, et kas niimoodi saab sellist eluvormi (nagu teemandid) ekspluateerida (umbes nagu lihasöömise küsimus vms).

Või midagi sellist.

Tekst oleks väliselt justkui kõvaulme kõigi oma tsiteerimistega, aga pigem siiski esitatud läbi ühe inimese identiteedi loo - tõsi küll, üsna laguneva identiteedi läbi. Polnud just suurt naudingut tekitanud lugemine, aga samas huvitavalt koostatud, kõik need erinevad vaatenurgad ja saladuste osaline paljastumine.

Eva Koff - Lõoke (Looming 4, 2026)

 

Polegi Koffi varem lugenud. Tekst paigutub sõjaaegsesse Karjalasse, kus siis seni elusolevad karjalased vaaguvad näljast hinge ja eks autor markeerib siin mitmeid õnnetuid saatusi - ning mõnegi puhul võib ise edasi mõelda, mida ühe või teise lapsega õieti edasi võis juhtuda.

Eks kuulda on olnud, et Koff kirjutab poeetiliselt ning selles suhtes said vastav ootus täidetud. Ning ega tekst pole lihtne punktist A punkti B liikumine, pigem on see varjude ilm, milles lugeja saab otsida ühendusteid. Igal juhul, väga sünge tekst - loetav ka Loomingu kodulehelt.

Manfred Kalmsten - Susikiuste (2026)

 

Kalmsteni esimene romaan paneb veidi kukalt kratsima (ega abiks pole seegi, kui autor ikka räägib, kuidas talle tegelikult meeldib lühemat proosat kirjutada). 

Ühelt poolt on see lihtsalt vaimukas maailm - kõik see viikingi-, põhjala- ja saagateema, aga nö teadusliku fantastika (antud juhul siis science fantasy, mitte üldtuntud science fiction) võtmes. Selgelt vanamoodne maailm, aga … mechad ja täheväravad ja kõik see kosmoseooperi pudipadi. Siin pole lihtsalt üksühele nimetused ära vahetatud - ka maailma enda selgroog on nö viikinglik - kõik need seisused ja sellest lähtuvad võimusuhted (sest peategelane Hagenhild pole viiking) jms … ning muidugi jumalate panteon. See on kahtlemata vaimukas, meelelahutuslik ja samas üsna jõhker maailm (siiski leebem kui nö fantaasiatruu “Täheraua saaga”); õnneks on raamatus taastrükitud ka aasta tagasi ilmunud eellugu ““Ema südant…””.

Kuid siis tuleb see kuklakratsimise koht: ma ei ole Kalmsteni kirjutamise köögipoolega mitte kuidagi tuttav (näiteks siiski üks blogipostitus), aga selline avaldamistihedus räägiks justkui saekaatrist kuumade saiade realiseerimisest. Idee tuleb, teostamine, toimetamine ja trükki. Selles tsüklis tundub olevat toimetamine see lüli, millele ma pööraks rohkem tähelepanu - toimetamise üks osa on ka settimine, lase asjal mõnda aega seista ning vaata värskema pilguga üle mõne aja pärast, kas midagi on üleliia või midagi on puudu. Kui antud juhul on idee ja sellest loodud maailm koos oma eetiliste probleemidega kahtlemata lahe, siis tegevustik ei ole täiesti samal tasemel ning intriig võiks ehk olla vähe mitmeplaanilisem. Ja romaan tegelikult mahukam … (jajah, järelsõnas nimetab Raul Sulbi seda ökonoomsuseks). Ühesõnaga, ehk võinuks oodata avaldamisega kasvõi jõulumüükide alguseni ning selle aja sees veel toimetada ja sisu mekkida. Aga ma kordan üle, et ma räägin puhtalt enda ettekujutusest lähtuvalt ning kuidas tegelikult selle raamatu valmimine oli, pole nõrka aimugi.

“See on mu vastutus, see olen mina. Skafloc on minu, ma pean ta päästma ja talle turvalise tuleviku looma, seega… Neetud Viikingreik jääb püsima, susikiuste, jääb! mõtles Hagenhild ja oli sel hetkel täiesti veendunud, et jah, see ongi tema ülesanne. Tema peamine kohus Skafloci päästmise kõrval oli teha kõik, mis tema võimuses, et hoida koos laiali pudenevat Viikingreiki.

Ainuüksi selle pärast, et kinkida oma pojale tulevik.

Viikingieetika - see mis pureb meie au, pureb ka meie südametunnistust ja vastupidi, ent au ning südametunnistus on kõik, mis meil on, meenusid Hagenhildile viiking Rahi sõnad. Kui laseksin reikil lõplikult tükkideks laguneda, haavaks see mu au, loobumine selle kooshoidmise püüdmisest pureks mu südametunnistust. See oleks aga iseenda suhtes lubamatu käitumine, mõtestas ta lahti viikingieetika põhiteesi.” (lk 136)